Foto: Joonistas Kristel Maamägi

Lontu oli tegelikult lotendavate kõrvade ja ilase lõuaga hagijas. Nuh-nuh, nuuskis ta mõnikord mööda prügikastitaguseid, nuh-nuh, nuusutas ta õhku vana punase autoromu juures.

Ühel päeval, kui Lontu parajasti oma kuudis norinal lõunauinakut tegi, ütles Ruudi Leenule:

“Tead, Leenu, me sinuga oleme siin Lontu karvades juba üpris kaua elanud. Nüüd tahaks aga kuhugi päris kaugele reisida, näiteks Aafrikasse.”

“Hi-hii, mis me seal teeksime? Hüppaksime mõnele pärdikule kraesse ja naudiksime palavust või?”

Leenu kiigutas end ühel Lontu tokerdunud karvatordil ja kihistas naerda. Hädavaevu suutis ta end veel karvade küljes kinni hoida, punane lehvikegi oleks äärepealt tal juustest libisenud.

“Ei, ei, Leenu, mitte seda ei pidanud ma silmas. Oled sa näiteks mõtelnud, kuidas üks tõeline merikilpkonn välja näeb või näiteks laiskloom? Parem on kõik need elukad oma silmaga üle vaadata.”

“Ei, mina ei taha praegu kuhugi minna, ei Aafrikasse ega Antarktikasse, mul siingi hea,” lausus Leenu.

Leenu hakkas end karvade otsas veelgi jõulisemalt kiigutama. Ikka paremale ja vasakule, vasakule ja paremale. Ruudi muutus pahaseks: “Puhh, Leenu, ära kiiguta end seal nii ägedasti, mul hakkab sellest juba pea ringi käima.”

Korraga ehmatas midagi Lontut ja ta tõusis püsti. Leenu jättis kiikumise pooleli ja heitis Ruudi suunas tähelepaneliku pilgu. “Tsss, Ruudi. Kas sa panid tähele? Lontu liigutas end,” sosistas ta.

“Ah, küllap läheb oma krõbuskite kausi juurde ja hakkab sööma. Leenu, kas sa pole kunagi mõelnud, kuidas koerad midagi nii krõmpsuvat süüa saavad?”

Leenu tardus paigale: “Tasa, Ruudi!”

“Kuule, Leenu, Lontuga on jah midagi lahti, sest me ju rappume,” märkas nüüd ka Ruudi.

Lontu oli silmanud naabermaja Miisut ja oli valmis talle turja kargama.

“Auh-auh!” plärtsus Lontu.

“Mäu-mäu,” kräunus Miisu.

“Vaata, Leenu, me peame selle reisimise järgmiseks korraks jätma. Lontu ajab vist kedagi taga,” ütles Ruudi.

Tõepoolest, Lontu kihutas naabermaja Miisu puu otsa, alla too sealt enam ei tulnudki.

“Mäu-mäu,” halises Miisu.

“Auh-auh!” vastas Lontu.

Kui see seiklus läbi sai, mõtlesid Leenu ja Ruudi, et polegi vaja kaugemale reisima minna, seiklusi tuleb ette koduski.

Ruudi ja Leenud haarasid Lontu karvadest tugevamini kinni ning kiigutasid end mõnusalt edasi-tagasi, edasi-tagasi, edasi-tagasi.

Karin Hansson

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5