Tugiisiku teenuse arendamisel tehakse koostööd kohalike omavalitsustega. Praegu töötatakse sotsiaalministeeriumis välja tugiisiku teenuse kirjeldust, mis viiakse sisse uude sotsiaalhoolekandeseadusse.

Kes on tugiisik?

Tugiisikud on vabatahtlikud või professionaalsed abistajad. Tugiisik on kui töövahend, aga siiski elav inimene. Ta on kohal, kui teda vajatakse, ja samas annab ta perele võimaluse ise otsustada. Abistaja ei või teha otsuseid pere eest, tema ülesanne on luua õhkkond, kus pere suudaks ise kergemini valikuid teha.

Olukorrad, mil tugiisikut vajatakse, on mitmesugused. Kuid eelnema peab otsus - samamoodi jätkata ei saa. Tugiisikut on vaja näiteks lapsevanematel, kellel ei ole piisavalt oskusi ja motivatsiooni oma laste eest hoolitseda. Nendeks lastevanemateks võivad olla sotsiaalse mahajäämusega, sõltuvushaigustega või alaealised (üksik)vanemad, kellel ei ole oma sugulaste ja tuttavate seas inimesi, kes neid aitaks ja õpetaks.

Pere professionaalse tugiisiku teenuse abil on võimalik vältida laste perekonnast eraldamist ning jõustada ja juhendada vanemaid, kellelt on vanemlikud õigused ära võetud, et lapsed saaksid enne täisealiseks saamist koju tagasi pöörduda. Tugiisikuteenus on kriisitoetus, ajaliselt määratletud, teatud olukordadega kaasnev abi.

Üks võimalustest probleemse pere toimimist parandada on pakkuda kriisi sattunud lastega peredele tugiisikuteenust, mis on üks avahooldusteenustest, ennetades kulukat lastekoduteenust. Pere tugiisik aitab säilitada või taastada vanemate võimet laste eest hoolitseda ning annab lapsele võimaluse elada oma bioloogilises peres.

Tugiisik jälgib pere igapäevaelu ja püüab leida seal jõuvarusid, toetades ja õpetades pereliikmeid nende praktilistes tegevustes.

Tugiisikuteenus on väga vajalik ning seda tööd peaks tegema ennetustööna. Ühiskonna kiire arengu käigus on paljud inimesed jäänud elu hammasrataste vahele ega suuda ilma välise abita eluga toime tulla, mistõttu on tugiisik praegu aga rohkem “tulekahju kustutaja” rollis. Et teha ennetustööd tulemuslikult, oleks vaja omavalitsustesse rohkem tugiisikuid ja vahendeid selle töö tegemiseks, samuti peaks inimesi teenuse kasutamise võimalustest paremini teavitama.

Pere, kus teenust osutada, ei pea alati olema nähtavalt multiprobleemne, vaid abistada tuleb ka neid lastega peresid, kellel on tekkinud ajutisi toimetulekuraskusi (näiteks on puudega vanema peres korraga katki läinud külmkapp ja teler, perel puudub aga materiaalne võimalus kohe uusi muretseda). Sellisel juhul aitab tugiisik perekonnal sobivaid lahendusi leida ja koostööperiood võib jääda lühikeseks. Sageli vajavad pered eelkõige toetavat suhtumist, julgustamist, ärakuulamist ning tugiisikult kinnitust, et nad on oma otsustustes vabad ja toimivad õigesti.

Üks näide elust

Tugiisik K. tuli Dharmasse vabatahtlikuks tugiisikuks õppima siis, kui oli juba alustanud lastega pere toetamist. Ta tegeles noore narkomaanidest abielupaariga, kellel oli just sündinud kolmas laps. Parasjagu oli otsustamisel, kas võtta emalt lapsed ja paigutada nad lastekodusse. Läbirääkimiste järel olid mõlemad vanemad nõus võõrutusraviga ja pere on nüüd juba kaks aastat suutnud uimasteid vältida.

Kogu selle protsessi jooksul on nende kõrval olnud tubli vabatahtlik tugiisik, kes on aidanud hoida saavutatud õhkõrna tasakaalu. Tugiisik oli see, kes aitas sellel perel suhelda ametnikega ja läbi murda bürokraatiabarjäärist - tänaseks on pere saanud inimväärse elamispinna, pereema püüab igati ise toime tulla. On ka tagasilööke, kuid tugiisiku abil on suudetud säilitada laste jaoks kõige tähtsam- hoolivad vanemad ja oma kodu.

Tugikeskus tugiisikutele

Sellest hoolimata, et tugiisikuid on näiliselt palju koolitatud, napib neid siiski.

Vabatahtlikud tugiisikud tunnevad vajadust tugiorganisatsiooni järele, kes neid toetaks. Mullu oktoobris asutatigi Dharma tugiisikute tugikeskus, mille eemärk on toetada tugiisikuid nende tegevuses nõustamiste ja täiendkoolituste organiseerimisega-koordineerimisega.

Aktiivsed tugiisikud on korraldanud ja moodustanud oma piirkondlikud tugikeskused, kus kooskõlastatakse antud piirkonna tegevusi. Protsess on veel üsna algusjärgus - täpsustatakse kontakte ja valmisolekut tugiisiku tegevuseks, peetakse läbirääkimisi seni rakendamata tugiisikute kaasamiseks, selgitatakse konkreetseid koolitus- ja nõustamisvajadusi. Eesmärgiks on edaspidi teavitada avalikkust vabatahtlike tugiisikute kaasamise võimalustest Eesti erinevates piirkondades. Nüüdseks on piirkondlikud tugikeskused tekkinud Harju-, Viru-, Põlva-, Jõgeva-, Tartu-, Järva- ja Läänemaal.

Kui soovid hakata pere tugiisikuks või vajad teenuse kohta rohkem infot, võta meiega ühendust.

Eespool nimetatud organisatsioonide materjalide põhjal koostanud Aire Nurm SOS Lasteküla Eesti Ühingust.

Kontaktid

• SOS Lasteküla Eesti Ühing - Kersti Puhm,

www.sos-lastekyla.ee;

• MTÜ Perede ja Laste Nõuandekeskus - Marika Ratnik, marika.ratnik@mail.ee;

• SA Dharma - Tiina Parmasto, www.dharma.ee.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5