Möödunud reedeses Virumaa Teatajas kurtis kinokülastaja Tõnn, et nägi meie kinos halba filmi ja üldse tehakse vähe häid filme ning Rakveres näidatakse neid veelgi vähem.

Olen nukra Tõnniga täiesti ühel meelel.

Olen isegi nördinud, kui näitamiseks on valida kolme filmi vahel ning nende väärtust iseloomustab plahvatuste võimsus, lömmisõidetud autode hulk ja järjekordse ekraanikoletise võikus.

Erilist kibestumist tekitab aga see, kui loen, et järjekordse autoõhkimise või muu efektse stseeni peale on kulutatud raha, millega Eestis mitu filmi valmis tehtaks.

Ma ei häbene aga tunnistada, et sageli ma naudin neid filme.

Eriti suure õhina ja elevusega vaatan ma filme, mille kõrval “Zorro” ja muu kinolinal virvendav mõttetus näivad lausa geniaalsete meistritöödena.

Suur lust on vaadata filme, kus terve meeskond on näinud siiralt vaeva, et ketšupiga ülevalatud inimene võimalikult verejanulise zombi moodi välja näeks või kummivoolikutest ja konservikarpidest koosnev tulnukas hävitab hõbedaseks võõbatud luuavarrega kogu tsivilisatsiooni.

Ega paljud kodumaised filmidki suure sisusügavusega hiilga. Me lihtsalt kipume neid kiirelt unustama.

Ehk peaks tegema festivali, mis meenutaks meie filmiajaloo piinlikemaid ja leidlikemaid seiku.

Näidata võiks ka midagi sellist, mis kuidagi tõsisemat kriitikat ei vääri, kuid ometi meis heldimust ja taasnägemisrõõmu tekitab.

Aga teemegi! Juba sellel suvel!

Jaanus Kaasik, Rakvere Teatrikino juht

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5