Peeter Jürgens (Otto von Engelhardt) ja Andres Tabun (August Maramaa, paremal) vaatavad Viljandile, kus paadid on järvel alati sõiduvalmis. Foto: Ugala teater

Kui piirduda ainuüksi Suumani kirjutatuga, siis eks ole ju näidendi “Liivad” keskmes ühes Jakob Liivaga jõuliselt Rakvere linn. Aga jäägu võidujooksutasand heaga sinnapaika.

Mingis mõttes ehk paremgi, et ma ei jõudnud “Linnapea” pidulikule esietendusele, vaid nägin 24. oktoobril n-ö tavaetendust. Nägin, kuis publikul müsteeriumi mängureeglitega harjumine aega võttis ja kuidas need reeglid ometigi omaks tunnistati. Seda kinnitas siiras lõpuaplaus.

Eneseks olemise süsteem

Toomas Suuman ise sõnastab selge koodi, mis müsteerium tema jaoks on, 9. oktoobri Maalehe usutluses. Mu meelest on see avaram ja piiritum kui deliirium, mis kangastus ühele kriitikule.

Kui esimesed (kiir)vastukajajad tegid etteheiteid näidendile ja sama hingetõmbega tunnustasid lavastust, pani see mõrult muigama. Sest Suuman kirjutab üksiti lavastaja positsioonilt, sisestades oma teksti kujundeid: põlvekõrguseid maju, laulusid, ingleid jne. Kuid jäägu kemplemisetasand samuti heaga sinnapaika.

Kui näidendi peategelane on poliitikamees olude ja kutsumuse risttuultes, sugenevad niikuinii mängu ajalikumad ärplemised ja võimuga kaasnev tühipilgar. Aga see pole mingil juhul müsteeriumi põhiteema.

Vaatamata ajastutruudele tegelasenimedele kumiseb läbi igavikukõla. Lisaksin kohaseks žanrimääratluseks veel unenäo. Mis on ühtaegu raskeim ning teatripäraseim žanr üleüldse. Iseasi, et isegi unes ja müsteeriumis ei pääse laulust, mille refräänirida kõlab: “Raha, raha, raha, raha”. Sest seda “teavad kõigi maailmade linnapead Ateena Periklesest Rakvere Aaviksooni välja.

Nii ütleb Maramaa monoloogis une teemadel. “Uni on alati vaid uni. Linnapead ei peaks und nägema. Õigemini – und, kus kõik on hästi,” mõtiskleb Maramaa ja tema mõte kandub peagi Juhan Liivani.

Toomas Suumani tegemistes, olgu siis temale igapäevases laval olemises või mitteigapäevases kirjutamises, saab aina selgemini tunnetada eneseks olemise süsteemi.

Sestap oleks mõttekas vaadelda ja näha neid tegemisi koosmõjus. Ikka ju jõutakse “sinna”. Sinna, kuhu “Majahoidja” finaalis kisendab kodutu Davies, kes väidab, et tema ei näe mitte kunagi und. Sinna, kuhu rongiga üritab jõuda üks joodik Venja, kaitseinglite toel. Inglidki on “Linnapeas” noodsamad. Nagu tähed, nagu langev lumehelbeke. Ei ses ole miskit rahvusromantilist.

Linnapea pääseb sinna Paadimehega. Paati tuleb ühes ka tema naine Anna (lavastuses Triinu Meriste, kelle hooleks Ugala püünel jäetud kehastada ilusat naist). See, mismoodi Anna oma Augustile armastust avaldab, on kirjutatud Jaankrossiliku kargusega. Kas nii saab olla ainult mehe unenäos, ei julge küsida.

Teine oluline naine teatritekstis on preili Marie, “ebamäärases eas nagu kõik vana aja väga head sekretäripreilid”. Selle tegelaskuju tähenduslikkuse vastu laval küll patustatakse, sest Carita Vaikjärv mängib pigem noort kaunitari – nõnda ei sünni ebamäärase ea ja vana kooli ajatut väge.

Veel torkab lavastusest silma iidne seaduspära, et vurlesid kergem elusaks manada on kui aatemehi: eredaima sulisoolo ning ülbeimad misanstseenid pälvibki linnavolinik Jüri Kõll (Aarne Soro).

Andres Tabunil, kes näitlejana hetkel väga huvitavas arengufaasis, on võrreldamatult raskem linnapea Maramaad veenvaks mängida. Samas muutub just oluliseks, et osatäitja silmi ei varja ega kaitse karakterrolli mask.

Elude täringumäng

Linnast läbi minemine ei pea olema lihtne. Ei saagi olla, kui linnade mängus on inimesed täringuteks. Siit küsivalt edasi mõeldes: kas saab täring “pühendada” linnale näidendit või elu?

Vastust teab vaid Paadimees, kel aega oodata, kel puudub vajadus kella küsida.

Ole sa linnapea või joodik – ei me saa määrata oma rada sinna. Ega valida oma unesid. Küll aga und vaadata, rada sammuda, mõtteid mõtelda, tööd teha.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0