Eugen Mamai (80) rinda ehivad autasud ,mis räägivad selle erakordse saatusega inimese eluteest.,kuhu mahub sõjakoledusi ja vanglaõudusi pikkadeks aastateks. Foto: Tairo Lutter

Kuidas algas teie sõjamehetee?

Minu sõjamehetee algas 3. novembril 1943. Et eesti leegion, nii Narva pataljon kui ka Eesti SS-brigaadi 2. rügement, oli juba läbi jahvatatud, oli vaja täiendust. Ja siis meie “valitsuse” peadirektor koos oma uue abilisega kuulutasid välja mopi 1925. a sündinud poistele, kunagise Eesti Vabariigi seaduste järgi. Meie, noored oinad, läksime vasikavaimustusega, aga see kõik oli pettus, suur tillist tõmbamine.

Meid viidi Poolasse, kus oli toimunud ka leegioni väljaõpe, ja teatati, et nüüd olete SS-vabatahtlikud, aarialased, ja kõigepealt on igasugune läbikäimine mitteaarialastega rangelt keelatud. Ja algas kasarmulihv - rividrill, püsti-pikali. Tõelist lahingõppust me ei näinudki.

Näiteks mina ei saanud püsse puutuda, ainult üks kord võtsin MG (kuulipilduja) lahti ja panin kokku. Seepärast olid meie kaotused väga suured, suurem osa minu aastakäigust jäigi igavesti nooreks, 18-aastaseks.

Millised olid lahinguristsed?

Vastavalt sellele kõigele olid ka lahinguristsed väga rasked. 1944. a 19. veebruari õhtul vahetasime välja sakslased Narva jõe ääres Riigi külas. 1. rühm jäi jõe äärde, 2. rühm “koti” küljele.

Kaevik oli tegelikult madal kraav, mõnes kohas põlvekõrgune. Laskepesad olid vett täis ja praktiliselt tuli lamada lumele laotatud kuuseokstel. Kaevik oli täis koristamata laipu ja seetõttu veel madalam. Sakslasi oli mitu korda rohkem, aga meil jäi kaevik lihtsalt tühjaks.

Mehed ei olnudki veel kohtadele paigutatud, kui toodi teade, et vaenlane tungis meie kaevikusse. Läksime vasturünnakule.

Järgmisel öösel hüüti jõe tagant ruuporist, muidugi eesti keeles, meie kompaniid, kaht meest koguni nimepidi. Mäletan surmani, kuidas see läbi külma udu jõe kohal kostis: “Armsad eestlased, leegionärid, vabatahtlikud, tulge üle, õlg õla kõrval punaarmeega võitleme oma kodumaa vabaks. 46. rügemendi I kompanii, kas kuulete meid, teame, et olete 20. veebruari varahommikust meie vastas. Tulge üle, teil on külm, pole süüa, meil on soe, süüa, viina ja naisi.” Ja siis tuli plaadilt laul “Ema viis hälli heinamaale”.

Üks mees, keda nime järgi kutsuti, oli minu kõrval. Aga siis olin mina üksinda kaevikus. Ootasin, et keegi tuleb, aga ei tulnud. Meile anti enne etteminekut kolm käsigranaati, aga kui valgemaks muutus, nägin, et kaevikuserv on käsigranaate täis laotud, kaitsed ära keeratud, lahtitõmbamise nöörid rippumas. Heitsin mõne vastase poole.

Kui veel valgemaks muutus, nägin, kuidas vastase poolel inimesed liikusid. Meie vahemaa oli 40-50 meetrit. Avasin püssist tule. Tahtsin näidata, et meid on palju, ja tulistasin nii kiiresti, kui suutsin, üle 100 padruni.

Kaks vastast tulistas vastu, kuni üks neist pihta sai. Siis lõpetas teinegi. Lõpetasin ka mina, sest relv oli nii kuum, et lukk enam ei liikunud. Kuulsin hiljem, et ka rühmaülem on langenud.

Olite eriüksuse võitleja. Milline oli teie eriüksuse ülesanne?

Eriüksuse (Sonderkomando Vaide) ülesanne oli nagu tavaliselt partisanidel, diversantidel tekitada tagalas segadust, rünnata väiksemaid üksusi, hävitada sildu, rikkuda sidet. Olime läbi teinud lõhkeainete kiirõppuse ja iga mees kandis lõhkeainet kaasas. Peale selle veel tankirusikad.

Peamine ülesanne oli koondada tagalasse jäänud mehed, alustada üldist partisanivõitlust vastase tagalas. Et meie riigi nõukogude valitsus oli Võrus, kõneldi ka selle ründamisest, partei esimese sekretäri Karotamme toomisest sakslaste poolele. See kõik jäi ainult unistuseks.

Kuidas sattusite NKVD küüsi?

Kaks meest, kes jäid Võrtsjärve äärde meiega sidet pidama, langesid taandumise ajal vangi, pealegi koos komandomeeste nimekirjaga, nii et meist teati juba enne, kui meie Võrru jõudsime, ja meid hakati kohe otsima. Laialimineku otsuses olid süüdi Võru ja Tartu mehed, kes tahtsid minna koju, metsa. Ja Vaide toetas neid, sest ega see kõik nii ei jää. Jäi küll, 50 aastaks, ja tema oli esimene, kes kätte saadi.

Ühe versiooni järgi sai ta kuklalasu, teise järgi tapsid koerad ta põgenemiskatsel. Ühe suure rumaluse tegi ta veel, koostades nimekirja koduste aadressidega, nii et teistelegi jäid kaaslaste aadressid meelde, ja ülekuulamistel, meelituste, ähvarduste, peksmiste tagajärjel tuletati need meelde.

Nimekirja tegemise ajal olin mina postil ja minu aadressi ei teatud, olin vist viimane, kellele rõngas ninasse pandi.

Minule tuldi järele tööpataljonis oleva venna koduse aadressi järgi. Olin öösel kodus, sest ema oli haige. Siis tormas sisse kolm meest, üks oli sõdur, teised ohvitserid, neljas jäi välja. Auto oli eemal. Ei saanud end kaitsta: oleksid nad täristama hakanud, oleks ema pihta saanud. Lükkasin parabellumi ema vaiba alla ja sinna ta jäigi, võib-olla ootab mind tänini, ei pääse otsima, sest seal elavad teised.

“Külalised” ütlesid end olevat Paide sõjakomissariaadist ja lubasid mind sinna viia. Tahtsid mind ära viia ilma ekstsessideta, vaikselt. Paidest viidi mind Türile, kus jäime ootama Tallinna rongi. Tallinna jaamas ootas juba masin, millega viidi mind relvastatud meeste saatel Narva maantee 28 (nüüd number 18).

Mulle loeti ette peaaegu kõigi meeste nimed, kes olevat tunnistanud, et ka mina olin nendega. Ütlesin lõpuks, et olin, ja mis siis. Aga kõige muu, eriti meeste nimede kohta ütlesin, et ei mäleta. Selle eest ei saanud karistada, aga nagu mulle ette loeti ja allkiri võeti: tunnistamisest keeldumise ja valetunnistuse eest anti kuni 12 aastat. Loeti ette kolme mehe tunnistus, kes olid ära märkinud ka minu silmade ja juuste värvi, vigastatud käe ja haavaarmi kõhul. Kahte neist kohtasin laagrites. Mina neid ei süüdista, inimeste valulävi on erinev.

Mind viidi kodunt ära 15. juunil, kohus oli 21. juunil. Et ma ei olnud alandlik, ei tunnistanud end milleski süüdi, määrati kõrgeim määr - kuklalask.

Minu surmaotsuse tühistas Leningradi sõjaväeringkonna tribunal, leides, et olen veel noor, mind võib veel ümber kasvatada nõukogude inimeseks, ja sain 15 aastat sunnitööd.

Millised on teie mälestused stalinlikest surmalaagritest?

Ükskõik kuidas Nõukogude vangilaagreid ka ei nimetatud, kas paranduslike tööde, töökasvatuse või poliitvangide erilaagriteks, oli nende peamine eesmärk inimesi isoleerida ja hävitada.

Töö oli ainult ettekääne, sest selle tulemus oli väga väike. Julgeoleku koosseis oli väga suur, ja kuigi vangidel oli toitu elamiseks vähe ja suremiseks palju, oli palju neid, kes ei suutnud enam töötada, aga neid ikkagi otse nälga ei jäetud. Tohutud laagrid olid täis vigaseid, pimedaid, neid, kes ainult lamasid ja surnud kaaslasi seni naril peitsid, kuni need haisema hakkasid, et nende toit endale võtta.

Kui näiteks toidujagaja neid ei rahuldanud ja ta surma mõisteti, siis mängiti ta elu peale kaarte ja kaotaja pidi otsuse täitma. Tapeti lihtsalt võimuvõitluses. Ja väga tihti eksiti: aeti narid segamini.

Kõige halvem oli meie jaoks see, et nad sõid ära sellegi vähese, mis meile eluspüsimiseks oli määratud. Kõige hirmsam aga ei olnud poliitvangile mitte nälg, külm ega töö, vaid kurjategijatest kaasvangide terror.

Kuidas kulges teie edasine elutee?

Pärast vabanemist viidi mind Krasnojarski krai Hakassi autonoomsesse oblastisse eluaegsele asumisele. Seal olid ka isa, ema ja juba varem vangist vabanenud vend. Seal oli uudismaa, töötasin ehitajana ja hooaegadel traktoristi ja kombainerina. Seal oli põhimõte: töötab mees, mitte paber. Sain ka medali Uudismaa Eest.

Musta mulda oli stepis meetri sügavuselt, ei kivi ega kändu. Künniringi pikkus oli mitu kilomeetrit, paned traktori vaole ja võid ise tukkuda.

Aasta pärast teatati, et olen vabastatud: asujast olen üle viidud eriasujaks. Jätkasin kirjutamist, küsides ainult seda, missuguse koodeksi, paragrahvi ja kohtuotsusega olen asumisel. See andis aluse kodumaale pääsemiseks loa nõudmiseks. Ka minu abikaasa kirjutas ning lõpuks mind vabastati, ehkki kogu aeg hirmutati, et pannakse uuesti vangi. Vastasin, et minul ongi seal “rodnoi dom”, kuhu oli jäänud kolmteist aastat elust.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.33