Kolmapäeva õhtul teatri kohvikus peetud debatil jäi arusaamatuks, milline on see vanuserühm, kelle üle arutletakse. Kas noortele vanuses 20-40 eluaastat on Rakvere piisavalt atraktiivne elukeskkond, et siin elada, töötada, perekonda luua? oli väitluse esimene küsimus.
20aastasel ja 40aastasel on väga erinevad nõudmised oma elukeskkonnale.
Selge on see, et 18-19aastane käib alles oma kooliteed ja minna või mitte minna pole tema otsus.
30+ aga huvitub juba sellest, et tema lastel oleks lasteaed, kus käia, mänguplatsid ja turvaline elukeskkond. Hariduslik taristu on Rakveres väga hea, selleni jõuti debatil mitu korda.
30+ leidis, et see on Rakvere tugev külg, 20+ aga arvas, et muud siin polegi.
Mis see muu on, mida noor otsib, sellele küsimusele debatil vastust ei saadudki. Kuigi just seda otsiti.
Reaalsus on see, et ülikooli lõpetanud noor valib oma elukoha sinna, kus on tööd. Sest alles siis, kui leib laual ja arved makstud, tuntakse huvi, millega oma ülejäänud aega sisustada. Ükski (äsja lõpetanud ja töötu) noor ei tule Rakverre elama seetõttu, et siin on Virumaa Muuseumid ja teater – piletiraha küsivad mõlemad.
Aga kui tööd ei ole, pole ka piletiraha maksta.
Loomulikult on mitmesuguseid tasuta üritusi, millest osa saamiseks tuleb ennast ainult kodust välja vedada: esmaspäeviti liikumissari, teisipäeval oli näiteks keelpillikontsert jne. Kuid tühi kott kaua püsti ei seisa.
Mõneti sarnanes aga debati teemapüstitus arutlemisega selle üle, miks sügisel tuleb lumi ja kevadel läheb ära.
Ehk siis – see noorte väljarändamine väiksematest kohtadest suurematesse on nii paratamatu nagu päev ja öö, et siin ei aita mingisugused debatid ega muu.
Linna õnne otsima on mindud juba sajandeid ning minnakse tulevikuski, loomulikult, kui siis veel minejaid jagub. Aga arutleda võib muidugi igasuguste asjade üle.