Enda eest hoolitsev inimene jälgib kindlasti ka seda, milline on toiduvalik tema taldrikul, sest tasakaalustatud toitumine on hea tervise suurimaks eelduseks. Foto: Raigo Pajula/Postimees

Mõnda aega tagasi Rakveres peetud tervise- ja ohutusmessil oli välja kuulutatud teema “Väärtusta elu”. Viimastel aastatel räägitakse toidust üha rohkem ning südame-veresoonkonnahaiguste ennetusprogrammis on oluline osa tervislikul toiduvalikul.

Selle raames on valminud toidusoovitusi erinevatele sihtgruppidele: eakatele, lastele, rasedatele ja imetavatele emadele. On trükitud brošüüre liikumisest, tasakaalustatud toitumisest, laste toitumisest ja kehakaalust.

Neid kõiki oli võimalik messil saada ja arvukad messikülastajad seda võimalust ka kasutasid. Peale selle kogunes üle 50 inimese kuulama loengut-vestlust tervislikust toiduvalikust.

Söömine on loomulik ja vajalik toiming, kuid ikka tekib küsimusi. Mida rohkem toidust räägitakse, seda erinevamad on soovitused ja rohkem tekib ka küsimusi. Tahaksin välja tuua viis selles vestluses esile kerkinud küsimust.

Miks peab sööma regulaarselt?

Inimese organism allub teatud rütmilisusele täpselt samuti, nagu on öö ja päeva või aastaaegade vaheldumine. Magu tühjeneb mõne tunniga ja tekib näljatunne, kas tahame seda või ei.

Oluline on see, mida süüa, kuid sama oluline on ka see, kuidas süüa. Põhireegel ütleb, et süüa tuleb kolm korda päevas. Hommikul rohkem energiat andvaid süsivesikuid (pudrud, leib, makaronid, kohupiim, puuvili, mahl) ja mitte liialdada rasvaste võileibadega.

Lõunasöök peaks olema ajavahemikul kella 12–14, eelistada tuleks hästi mitmekülgset toitu, sobib ka rasvasem söök, heaks magustoiduks on puuvili.

Õhtusöögiga ei tasu liialdada, selle võiks lõpetada kella 19 paiku. Süüa mõõdukalt ja vähem magusat: saiakesi, pannkooke, ka kartuleid. Sobivad köögiviljad, pastatooted.

Kes on ülekaaluline, ei tohi kindlasti hommikusööki vahele jätta. Niipea, kui tuleb nälg, tekib isu millegi järele, ja kui kord sööma hakatakse, on raske söömist lõpetada.

Kuidas suhtuda lisaainetesse? Kas on vaja vitamiine juurde süüa?

Tasakaalustatud ja mitmekesine toitumine tagab organismile vajaliku toitainete koguse. Terve tööeas inimene ei vaja tavatingimustes midagi erilist juurde.

Teatud juhtudel on toidulisanditest kasu, sest need aitavad organismil saada tagasi mingil põhjusel kaotatud funktsioonid või toetavad koos muu raviga tervise taastumist.

Toidulisandite hulk on apteekides väga suur. Neile tehakse laiaulatuslikult reklaami, kuid ostjal tuleb valida siiski väga läbimõeldult.

Tuntud tõde on, et C-vitamiini suured annused aitavad ennetada külmetushaigusi ja juba kujunenud haigusest kiiremini paraneda.

Ka stressi puhul on hea vitamiine võtta. Kui tavaolukorras piisab mitmekülgsest toidust saadud vitamiinidest, siis stressi korral saavad inimese enda varud otsa ja me vajame lisaannustamist.

Tasakaalustamata menüü korral, eriti aed- ja puuvilja puudulikul tarbimisel, tekib organismis vitamiinide ja mineraalide puudus. Peale selle ka taimsete toitainete (fütotoitainete) puudus.

Nendeks on sageli vitamiinid, kuid ka teised bioaktiivsed karotenoidid ja bioflavonoidid. Neid tunneme taimede värvikusest, sest just fütotoitained annavad taimede viljadele, õitele, lehtedele jt osadele värvi.

Siit tulebki hea soovitus – viis värvi iga päev taldrikule. See kaitseb külmetushaiguste, põletike, krooniliste haiguste ravitüsistuste, vähktõve, südamehaiguste ja paljude muude tõbede eest.

Pole kahtlust, et meie kliimas on imikutele ja eakatele, eriti üle 65aastastele, vaja D-vitamiini juurde anda. Leidub hulgaliselt neid, kel vaja juurde võtta oomega-rasvhappeid, sest toiduga ei saada neid regulaarselt ega piisavalt.

Samas aga puudub näiteks tõendusmaterjal laialdaselt kasutatava külmetushaigusi ennetava, ainult greipfruudi seemnete ekstrakti sisaldava preparaadi efektiivsuse kohta.

Kas rasv on kahjulik?

Rasv on oluline toitaine, mida on iga päev vaja 25-30% päevasest energiahulgast, see on ligikaudu 60-70 g rasva. Ööpäevaseks vajalikuks rasvakoguseks võib arvestada 0,9–1,3 g kehakaalu 1 kg kohta.

See võiks jaguneda järgmiselt: määrderasva 20 g, toiduvalmistamiseks 10 g ja 35 g jääks varjatud rasva arvele. Rasvlahustuvate vitamiinide A, D, E ja K vaegus tekib eelkõige rasvavaese (küllastumata rasvhapete vaese) menüü korral.

Rasvad jagunevad kaheks: tahketeks küllastatud rasvhapeteks (näiteks seapekk) ning vedelateks küllastamata rasvhapeteks (õlid).

Teadlased ei soovita süüa tahket rasva suures koguses, sest varjatult saame seda niikuinii liha- ja piimatoodetest ning piimast.

Kuid nn head vedelad rasvhapped jagunevad veel kaheks: mono- ja polüküllastamata rasvhapeteks. Siit tuleb juurde üks oluline tarkus – nimelt, kui keha on võimeline toitaineid ise muutma ja kasutama vastavalt rakkude vajadustele, siis osa rasvhapetest peab kindlasti toidust saama.

Nendeks ongi asendamatud polüküllastamata rasvhapped (oomega-3 ja oomega-6 rasvhapped), mida saab kaladest ja teistest meresaadustest, taimeõlidest, margariinidest, seemnetest.

Et kala süüakse liiga vähe, on väga kasulikud oomega-rasvhapetega rikastatud leivamäärded – margariinid. Praegu müügil olevates Rama margariinides on lisatud oomega-3 rasvhapet ning rasvlahustuvaid vitamiine A, D ja E.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0