| |
|
 |
Urmas Uustal ja üks kuldkaladest, kelle suhu soove sosistades võib loota nende täitumist. Taamal klotsimängud.
Foto: Arvet Mägi |
 |
Kultuur: Mitmetahuline Urmas Uustal
09.07.2008 00:01
Inna Grünfeldt
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Urmas Uustali näitus Rakvere Galeriis kannab pealkirja
“Sõnadeta”. Pilte ega muid objekte pole hakatud sõnadega lahti seletama. Igaüks
ise näeb.
Galerii ukse kõrval, kus tavaliselt paikneb kunstniku elulookirjeldus, on kolm erivärvilist maski. “Kunst ei vaja sõnu,” arvab Urmas Uustal. Pikk sein kannab värvilisi klotse mustal taustal. Kas just üks klots ütleb rohkem kui tuhat sõna, aga mitme klotsi koosmõju, värvid ja pinge nende vahel küll.Kolmas sein tutvustab Urmas Uustalit kui majade ja tänavate täpset ja hingelist joonistajat. Akende vahel edastavad oma sõnumi spiraalsed vormid. Keskpõrand kannab kipslehti. Ja õhk kalu. Kolme kuldkala, kui täpne olla. Elu ja kunst nagu akvaariumis. Võib lasta piltide kohta lendu sõnamullikesi või sikutada kalu sabast. Ehk täidavad kuldkalad isegi soove. “Võib proovida talle soovi suhu sosistada,” soovitas kunstnik. “See on geomeetriline ja abstraktne kunst. Abstraktne kunst ei ütle otse, vaid näitab läbi konkreetse vormi, antud juhul kuubi,” selgitas kunstnik Riho Hütt. “Nendes töödes on suur kontsentreeritus. Ta on abstraktne, aga selles on inimeste vahelised suhted või liikumine. See on teatraalne ka. Kuna tausta sügav must neelab valguse täielikult, kerkivad musta sügavusest esile struktuurid, moodustuvad linnastruktuurid, väljendavad olemist või suhteid. See on ilus, mänguline ja teatraalne etendus,” rääkis Hütt kuubipiltide kohta. Kui kuupide-sein oli Hüti hinnangul hästi jõuline, siis joonistuste-sein näitab Urmas Uustalit kui täpset joonistajat. “Need on väga tundelised ja väga akvarellilised ja väga meeldivad linnapildid,” kiitis Hütt. Kuna Urmas Uustal on Odessa teatrikoolist saadud hariduselt butafoor, esitlevad seda külge õhus hõljuvad metalsed kalad, mis rabavad papjeemašeelise kergusega. Ja vormi püütud puulehed. Kuigi kunst sõnu ei vaja, soostus Urmas Uustal siiski loomingut pisut kommenteerima. “Kuubikupildid tulid pärast seda, kui ma vaatasin, kuidas mu kolmeaastane poeg klotsidega mängis. Oleks näitus ainult nendest, oleksin ehk selle nimetanud “Klotsimänguks”, aga neile kõikidele on raske leida ühist nimetust,” sõnas kunstnik. Uustal oli näituste esimeste külastajate puhul jõudnud tähele panna, et igal tema loomingutahul on oma publik – kui vanem rahvas süveneb mahedatoonilistesse majadesse, siis nooremat vaatajat tõmbab värvikate kuupide poole. Igaüks leiab Urmas Uustali “Sõnadeta” näituselt oma pildi või sõnumi.
|