Astraalselt reaalse Charlotte Engelkesiga alanud ja jõulise “ГЭП”-iga jätkunud Baltoscandalil oli teatritegijate orbiidis inimene, põhiliselt euroinimene, aga natuke ka eestlane, see pasteldes ja mulgikuues või triibuseelikus algaja eurooplane.

See alasti inimene, kellel veel süda valutab, et mis asjast ikka saab. Eelkõige eesti ja siis euroasjast ja siis maailma asjast ja siis ... Nojah.

Alastus kestab

Alasti inimese kujund on ilmselt nii ammendav, et seda kasutas Baltoscandalil enamal või vähemal kujul suurem jagu lavastusi. Kes pani rõhu esteetikale, kes löövusele, kes kurbusele, kes irooniale. Kes inimlikkusele nagu rakverlasi integreerinud ja selle kaudu linnarahvast “scandaliga” oluliselt lepitanud Juha Valkeapää ja Kaja Kannu “50 Lovely Ways to Die”.

Kes jõudis ära vaadata 105% festivalilavastustest, saaks rääkida kogu tõe kümnenda Baltoscandali kohta. Loomulikult subjektiivsel moel. Kes nägi kolmveerandi või poole jagu, räägib nõnda, nagu paistab tema mõtteruumi aknast või valgustab prožektor välja personaalse blackbox'i pimedusest.

Ühe festivalipusle pilt näitab, et ühiseid jooni pidi kõnelesid lavastused suhtlemisest ja suhtlematusest, üksindusest, armastuses ristuvatest elu- ja surmajoontest, suhestumisest lärmaka, kiirustava ja klišeedest täidetud maailmaga. Sellest, mis inimesele igikestvalt oluline. Kõnelesid ise klišeesid juurde luues või üritades selle vormi kaudu valjuhäälselt ja agressiivselt oma mõtet-asja-kujundit edastada.

Võib-olla võimendati kohati üle. Nii otseses kui kaudses mõttes. Eurostunum vaatajaskond sai kaifi. Geplikum vaatajaskond oli mõttega päri, aga hingeliselt distantseeritud. Kui julgeda nii väita, korraldamata saarpolli või mõnda muud sama aksioomimaigulist uuringut.

Baltoscandalil oli hetki, kus jooksid judinad. Oli hetki, mil silm kippus kinni vajuma. Oli hetki, mis kirgastasid. Oli neidki, kus oli tahtmine tsiviliseeritud “scandaalsus” pikalt saata. Aga järgmine lavastus lepitas jälle teatri ja maailmaga. Järelikult oli programm targasti kokku pandud. Et pakkuda elamusi seinast seina.

Eriti programmiliselt ja puudutavalt kõlas kümnendibaltol Peeter Jalaka ja Von Krahli alkeemiline tragöödia “Võluflööt. Remix ja selgitus”. Oli see nüüd festivali vaimse ja füüsilise isa pihtimuslikkus või “proffetlikkus”, minimalism või vahepuäntide sadu, mis laadis saali pideva pineva energiaga, võta kinni. Võib-olla ei peagi võtma. Kuigi iga asja saab hea tahtmise korral lahti muukida, lahutada juppideks (teatri)teooria tööriistadega, las jääb mõni asi lihtsalt tundeks. Tundeküsimus, eks.

Jalaka “Võluflööt” seisis kui piiripost balto lärmaka ja vaikse poole piiril. Koos Rootsi tumeda ingliga.

Teisel pool, vaikusest kantud ruumis häälitses üksnes harf, kui sai inimesega üheks.

Vaikuses kõlas maagiline “imagine ...” hollandlanna Ivana Mülleri kujutlustepõhises lavastuses “While We Were Holding It Together”, kus liikumist peeti liiaks. Vaid silmad olid vabad.

Liikumatuse võlu

Kummalisel kombel hakkasid kujutlused liikumatuses käbedamalt liikuma kui totaalses action'is. Liikumatud inimesed, helitaust, pimeduse varjus toimuvad koha- ja häälevahetused tõstatasid küsimuse identiteedist, minapildist, olemise ja näivuse suhtest. Kõik oli ülimalt lihtne, inimesedki nagu tänavalt sisse astunud, midagi ei tehtud puust ja punaseks, keegi ei löönud kujundiga pähe. Imagine ... - kujuta ette ...

“Enda teha kõik. Ja mitte miski. / Maailm mängib keelte pilliga. / Olla elus - siin on õudset riski; / verd ja higi, puid ja lilli ka,” võtavad Juhan Viidingu värsid väga täpselt kokku Baltoscandali. Kümnenda.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0