Teatri peakunstniku Erki Kasemetsa juhtimisel tõmmati koolitarkusele - kas joon alla või vesi peale, jäi iga õpilase asjaks.

Nagu sportlased või vangid, jaotati pileti lunastanud kodanikud numbri värvi järgi klassidesse, istutati koolipinki ja anti õpetajate/näitlejate meelevalda.

Milliste mõtete või tunnetega õpilane hiljem, tunnistus peos, lahkus, olenes liidetavate järjekorrast ehk koolitundide kombinatsioonist.

Kes alustas Tauno Tederi salastatud-pimendatud-mahendatud religiooniõpetusest ja lõpetas näiteks Jaanika Juhansoni kunstitunnis, sai asjast teise tunde kui Margus Grosnõi aktiivsest ujumisõpetusest alustanud, oma rinnanumbri kunstilise kujundamisega jätkanud, piimamaia kõutsi ülbe pilgu all aknast lahkuva arvutihiire-informaatiku käibetõdede topeltkompotti kuulanud ja religiooni pimeduses koolipäevaga ühele poole saanud isik.

Selles “Koolis” olid väga leebed, otsekui oma aine pinnal liuglevad õpetajad. Üksnes kehalise õpsil Grosnõil tekkis klassiga kerge side, teised hõljusid oma siseruumis, laskmata end õpilastest segada. Erilise endale keskendumisega säras inimeseõpetaja Joonas Tartu oma lühikeses etteastes.

Õpilased olid äraolevalt ebalevad. Vähemalt oranžide klass koosnes väga korralikest ja passiivsetest koolitäiskasvanutest, kui üks ülipüüdlik kutt välja arvata. Ei viitsinud nad õieti kuulata ega küsida, liiati pahandust teha, ei kippunud kaebama ega õpetajat kiusama. Kui kästi koeraujumist harjutada, harjutasid, kui hinge kinni hoida, hoidsid.

Aknast välja astunud informaatika-arvutihiir (Peeter Rästas) ei pannud õpilastel kulmugi liikuma ja kunstitunnis, mida saatis õpetaja Jaanika Juhansoni ja külalistele seinapilti tutvustava majandusjuhataja (Erni Kask) väsimatu vaidlus kunsti kriteeriumide üle, nühiti hoolikalt oma rinnanumbrit paberile.

Lausa ideaalne, nati tropliku olemisega punt kuulekalt ja ükskõikselt koolipingis, ainus mure, et ei küsitaks. Justkui oleks aeg taaskasutusse läinud.

Majandusjuhataja oli joonistusõpetajast vist natuke sisse võetud, igatahes läks ta vaieldes kangesti edevaks ega suutnud hästi naeru pidada. Aga jobukülalistel oli sellest kama.

Õpetajate abilised (koolinoortädid ja -nooronu) nunnutasid imaginaarse klasskonna järgmisse tundi, muretsesid, kas ollakse söönud-joonud ja WCs ära käinud.

“Aina igasugu pudipadi pähe tuleb taguda meil koolis ...” sobib selle kooli ning “Koolist” tuleneva üldpildi hümniks. Aga elu teatavasti küsib natukene muud. Ja nagu “Koolis” ja kooliski, sõltub seal/siin tulemus üksjagu liidetavate või tundide järjekorrast.

Kui aulas pesueht direktor (Anne Nõgu) pidas pesueht lõpukõne ja laval laulis õpetajate (orjade?) koor, vudisid iga klassi oivikud direlt tunnistust saama. Kniks ja kraaps on inimesel meeles kogu eluaja. Niikaua, kui antakse lõputunnistus elukoolist. Leinamarsi saatel.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0