Kui kunstnik Jaan Toomikul möödunud sajandi üheksakümnendate alguses ühel varasuvel (väidetavalt kõhukinnisuse käes vaeveldes) tuli idee kasutada käimlapoti asemel purke ning väljutatu installatsioonina näitusele seada, ei aimanud ta ilmselt, millist furoori tekitab tehtu veel aasta(kümne)id hiljem. Või aimas?
Sel nädalal lahvatas uudis, et Tartu kunstimuuseum on teinud Kultuurkapitalile taotluse toetada Jaan Toomiku 1992. aastast pärineva skandaalse installatsiooni ostmist. Kuigi Kultuurkapital ei ole toetuse andmist kinnitanud, on 2012. aasta III rahajaotuses määratud Jaan Toomikule 2000 eurot “installatsiooni dokumentatsiooni ja taastootmise õiguse üleandmise eest Tartu kunstimuuseumile”.
Rahapuuduses ägavate inimeste, meedikute pikaleveninud streigi ja muu sellise valguses tundub paljudele ilmselt mõistmatu, miks makstakse kellelegi loomuliku kehakergendamise eest säärane summa. Olgem ausad - ka mulle. Tõenäoliselt tuleks teha rohkem selgitustööd, et mõistetaks ning kogu ettevõtmine ei tunduks kunstile ja ilule näkkusülitamisena. Kuid kuidas selgitada kunsti?
Beethoven on öelnud: “… kunst on piiritu, ta tunneb ähmaselt, kui kaugel on ta eesmärgist, ning samal ajal kui teised on temast võib-olla vaimustuses, on ta kurb, et ei suuda veel jõuda selleni, kuhu talle suur geenius ainult nagu kauge päike teed näitab …”
Kunstikriitik Anders Härmi meelest on kogu paanika purgistatud ekskrementide ümber kergelt öeldes off topic – asja tegelikult tuumast mööda. Kontseptuaalselt kiretu pealkirja all “15. mai – 31. mai 1992” kurikuulsaks saanud teos eksponeerib tema sõnul heterogeensete jõudude baasmateeriat – sitta. Ta viitab George Bataille´i sõnadele, öeldes, et see, mis on püha, on ka õudne; see on ilma piirideta, vormitu objekt, ta kaasneb eluga, ent on ikkagi surma märk.
Kunst on kunstist aru saada. Igatahes ei pääse üle ega ümber sellest, et nii nagu leidub pragmaatikuid, kes vaimuinimesi tuuletallajateks peavad, leidub ka neid, kes loominguta läbi ei aja. Üks nautleb rooja, teine teeb sporti, kolmas künnab maad. Tahtmata üht teisest paremaks pidada, on see ju üks s*tt kõik – eluring ja peatumatu aeg – inimese mitu nägu.
Ringiga tagasi jõudis ka talv. Talveajale üle minnes nihutatakse kellaseiereid ning õhtud lähevad veel pimedamaks. Et mitte ringiga koopainimeseks muutuda, tuleb selles pimeduses leida aega enda arendamiseks. Miks siis mitte kunstiga tegeleda? Või näiteks püüda seda mõista – algus seegi.
Mis võiks olla lihtsam mõista kui miski, mis ei ole tähenduskapslisse suletud? Võta ja vaata. Ja mõtle.