Korstnapühkija avastab korstnate ja katuste varjatud “aardeid”

Kristi Ehrlich
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Leino Aasmets ütleb, et sudi on tal endal vaid korra korstnasügavikku jäänud, kuid peale mõningast niinimetatud õngitsemist sai ta selle kätte. Redeli puudumise tõttu ei jää mehel ükski korsten puhastamata, sest oma abivahend on tal alati kaasas.
Leino Aasmets ütleb, et sudi on tal endal vaid korra korstnasügavikku jäänud, kuid peale mõningast niinimetatud õngitsemist sai ta selle kätte. Redeli puudumise tõttu ei jää mehel ükski korsten puhastamata, sest oma abivahend on tal alati kaasas. Foto: Arvet Mägi

“Eks neid kaaluvihtisid ja hantleid on korstnatest päris palju välja tulnud,” nimetab korstnapühkija Leino Aasmets, mida kõike ta on tööd tehes avastanud, ja lisab, et kulda veel leidnud ei ole.

Seevastu linnud, hakipesad ja kondid korstnajalas on täitsa tavalised. Alles eelmisel nädalal vaatas talle korstna ühest kinni müüritud lõõrist vastu pesal istuv tuvi. “Mõtlesin, et huvitav, huvitav, kas see tuvi muneb siis kogu aeg,” naerab Aasmets, kes on korstnasuu juures teistegi tiivulistega kohtunud. “Kõigepealt tuli korstnast välja rohutirts ja siis nahkhiir talle järele.”

Leino Aasmets juba teab, et enne kui sudi suure hooga korstnasse suruda, tasub kõigepealt heita pilk sügavusse, sest kunagi ei tea, mis seal ees võib oodata. Näiteks ühte korstnasse olid ennast mugavalt sisse seadnud mesilased. “Läksin üles, korstnast kostis mõnus sumin nagu tarus ja meekärjed vaatasid vastu,” lausus mees.

Samuti on tõtt tulnud vaadata jalgpallisuuruse herilasepesaga, mis tahes tahtmata pani mõtlema, kui kiiresti vajaduse korral katuselt alla pääseb, ning tõdema kurvalt, et ilmselt mitte piisavalt kiiresti.

Alles hiljaaegu kutsuti ta Ida-Virumaale, sest ühe papi pliit ei tõmmanud ja korteriühistu esimees kartis põlengut. Jõudnud kohale, otsustas Leino Aasmets kõigepealt kohe katusele ronida, et lükkab korstna sudiga läbi. “Korstna juurde jõudes nägin, et köiejupp vaatab korstnast välja. Keegi oli üritanud seal juba puhastada. Ükskõik millega seda teha oli püütud, igatahes oli see miski kolmekorruselise maja keskel korstnasse kinni jäänud,” jutustas korstnapühkija, kellele asja uurima hakates vastati, et kohalikud juba käisid ning tegid korstna puhtaks. “Võib-olla tegid, aga instrument jäi korstnasse.”

Katusele pääsemine on veel omaette teema. Leino Aasmets ütleb, et eestlane on tore inimene, paneb majale uhke plekkkatuse, aga redeleid mitte mingisuguseid, ja siis nuputagu korstnapühkija, kuidas katusele saab.

Teine lugu on vanade asjadega: nii päevi näinud eterniitkatuste kui ka aastaid ilmaolude meelevallas olnud redelitega. “20 aastat on puidust redel katusel olnud ja pererahvas imestab, miks korstnapühkija tõrgub katusele minemast. Ükskord saab iga asi otsa. Mina olen kaks korda redeliga alla tulnud, seepärast neid puuredeleid väga ei taha,” tunnistab korstnapühkija ausalt, sest kui pehkinud redel järele andis, oli ehmunud nii pererahvas kui ka korstnapühkija ise. Redeli puudumise tõttu ükski korsten pühkimata seni pole jäänud – suure bussiga sõitval Leino Aasmetsal on oma redel alati kaasas.

Ka kiidab mees naljatlemisi pottseppi, kes tublide meestena on hoolitsenud selle eest, et korstnapühkijal oleks võimalikult vähe ruumi tegutsemiseks. Nii ongi tulnud ette, et tahmatopsideni pääsemiseks peab lausa pererahva vanni ronima. Ja kõht on vaja nagunii sisse tõmmata.

Õnneks on tänapäeval suureks abimeheks tolmuimeja, millega pääseb enam-vähem igale poole. Vanasti, kui tahma kulbiga välja võeti, oli tükk tegu, et vajalikesse kohtadesse ligi pääseda.

Aastate jooksul on mees näinud igasuguses olukorras kütteseadmeid: mõni korsten on ikka nii hullus seisus, et sellele ei julge vastugi minna, mõni pliit meenutab aga sõna otseses mõttes kivihunnikut, mida rahapuudusel ikka veel pliidiks nimetatakse.

Kuigi kütteperiood on ammu alanud ja kütteseadmed peaksid korda tehtud olema, on Leino Aasmetsal praegugi käed-jalad tööd täis, sest nii, nagu saabub talv ootamatult, algab ootamatult ka küttehooaeg. Lisaks Rakvere ja Lääne-Virumaa majapidamiste korstnatele tuleb neid puhastamas käia ka Paides ja Ida-Virumaal. Ja eks kõige magusam aeg, millal korstnapühkijat oodatakse, kipub olema ikka tööpäeval pärast kella viit ning laupäeval ja pühapäeval.

Algusaastatel sai korstnapühkija kõnesid ka keset talve – murelik hääl telefonis teatas, et korsten on katusel laiali, ja küsis nõutult, mis nüüd saab.

Aasmetsa sõnul ongi talvel tema poole pöörduvad kliendid kõige hullemad, sest nad kipuvad olema need, kes pole mitu aastat korstnapühkijat kutsunud, sest seni on korsten ilusasti tõmmanud, kuid nüüd on umbes ja kiiresti puhastada vaja.

“Ma olen siin Tartu külje all, ehk viitsid tulla. Jube külm on tuba, aga ahi ajab tossu sisse,” resümeeris Aasmets ühte telefonikõnet. Toona pakkus ta kliendile, et suure tõenäosusega tegutseb ka Tartu-kandis mõni korstnapühkija.

Seevastu püsikliendid kostitavad tihtipeale kohvi ja võileibadega. “Ega inimesed on lahked, endal tuleb olla lihtsalt avatud ja suhelda. Mõnel mammil võtab pisara silma, ta on nii õnnelik, et korstnapühkija tuli,” kõneleb Aasmets, kellel on suhtlemisvaeguse all kannatavate inimestega kõneledes psühholoogi tunne. “Kui ikka oled aastaid samas kohas käinud, tead lõpuks kelle laps kus õpib ja mida teeb.”

Võiks arvata, et päevad läbi katustel turnides on ümbritsevast hea ülevaade, kuid Leino Aasmets lükkab selle arusaama ümber, sest katusel olles selleks mahti ei ole ja kogu aeg peab jälgima, kuhu astud ja mida teed.

Ja mida sa seal naudid, kui Eesti ilm on selline, nagu see on – enamasti midagi head loota ei ole. Samas on tööd nii palju, et aega unelemiseks ei jää. “Kui sa korstna otsas oled, siis tavaliselt hakkavad kõned tulema,” märgib korstnapühkija, kes akrobaa­di kombel peab korstna otsas turnima, ühes käes sudi, teises mobiiltelefon.

Küll kipub mees kõrgustesse vahtima autoga ühest kohast teise sõites ning tunnistab, et sama komme haarab kaasreisijaidki.

Kui tihti tullakse aga korstnapühkija kuuenööpi keerama? “Vahepeal oli vaikus, nüüd otsivad kõik õnne. Kõigil on puudu,” lausub Leino Aasmets.

Mille vastu inimesed kõige rohkem eksivad?

Köetakse märgade puudega, mistõttu tekib pigi.

Kuivatatakse puid pliidil.

Ei osata seadmeid eesmärgipäraselt kasutada. Näiteks ei teata, mis otstarve on stardisiibril ja suvesiibril.

Põletatakse igasugust rämpsu – pliidi alla on järgmist kütmist oodates topitud kõik see, mis tegelikult peaks prügikasti minema.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles