Inimesed tulid koori juurde ja tänasid.
Kõige enam liigutas mind kohustusliku laulu eripreemia, mis oli osa Antonin Dvořáki ühest koorilaulude tsüklist. See annab tohutult jõudu ja kindlust, et meie musitseerimislaad on arusaadav, et see on professionaalne muusikategemine. Mitte et meie oleme professionaalid, aga suudame teise maa muusikat teises keeles interpreteerida nii, et seda peetakse parimaks. See on minu jaoks kõige suurem tunnustus.
Kõik teised laulud peale Dvořáki olid meil eesti muusika. Kui saad repertuaari eripreemia, siis näitab see, et meil on Eestis väga hea ja huvitav koorimuusika, mida saame esitada ja eksponeerida maailmale. Mina ise arvan küll nii, aga et see jõuab žüriile kohale ja seda tunnustatakse, on ääretult jõuduandev.
Mul oli kodus väike eelaimus, et meil on folklooris nii hea kava ja kui see täkkesse läheb ja väga eksootilisi riike ei ole, on reaalne võimalus seda kategooriat võita. Nii läkski. Sisetunne mind tavaliselt ei peta.
Segakoori kategooria puhul mõtlesin, et olen ülimalt rahul, kui me kulddiplomi välja laulame, sest vokaal ei ole meie kõige tugevam külg. Tuli arvestada, et võistleme slaavi kooridega, lisaks kuldsed joodeldajad austerlased ning vokaali poolest teada-tuntud itaallased. Meil ei ole väga suuri hääli, me oleme kammerlik seltskond.
Segakoori kategoorias kõlasid neljast loost kolm nii hästi, et see oli lähedane maksimumile, mida Solare praegu teha suudab. See ongi kõige tähtsam, sest eelkõige võistled iseendaga – vaatad, kas sellel hetkel suudad anda endast parima ja teostada maksimumtasemel, mis on võimalik. See on juba sisemine võit. See on minu jaoks kõige tähtsam. Kui sealt kulddiplom tuli, olin ülirahul.
Olen väga tänulik Keiole [Soomelt, Solare teine dirigent – toim.], kes oli valmis võtma vastutuse täiesti enda kanda, sest mul olid terviseprobleemid ja arvasin, et ei sõidagi Prahasse. Mul oli süda rahulik – teadsin, et ta on iga hetk juhatamiseks valmis.
Konkurss andis Solarele positiivse emotsiooni ja väga palju jõudu edasi töötada. Oli nii lõbus, kuidas seltskond ütles, kui preemiad olid käes ja emotsioon vägev: “Elo, piitsuta meid edasi!” See annab neile jõudu välja kannatada tööd edasimineku nimel.