Stseenid maismaalt: “Meresõitja”

Teater

Conor McPherson “Meresõitja” (vennaarm kahes vaatuses).

Rühmatöö.

Kunstnik Teet Suur.

Osades Margus Grosnõi, Erni Kask, Peeter Rästas, Toomas Suuman või Üllar Saaremäe, Tarvo Sõmer.

Esietendus 30. novembril Rakvere teatri väikses saalis.

Esimene stseen.

Teatri peanäitejuht (ehkki ametil pole rühmatöö kontekstis tähtsust) Üllar Saaremäe maabub laua äärde ja hõikab meeskonna kokku. Tulevad. Peeter Rästas, Margus Grosnõi, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer ja Teet Suur; Erni Kask istub sammukese eemal trepile. Et selgitada. Võhikule.

Mis lugu on “Meresõitja”?

Peeter Rästas: Iiri lugu, noh! Näidend. Iir­i kirjanik Conor McPherson on kirjutanud.

Teet Suur: See on inimlik lugu, kuigi see inimlikkus pole alati plussmärgiga kvaliteet. Inimlikud omadused pole tihtipeale head omadused, aga see on heas mõttes inimlik lugu. Mõjuv lugu.

Peeter Rästas: Võin öelda, millest see räägib meie jaoks – süüst, süütundest ja vennaarmust ...

Margus Grosnõi: ... andeksandmisest, andestusest.

Paus.

Peeter Rästas: Hea lugu on, noh!

Üllar Saaremäe: Mina lisaks siia, et eelkõlanud asjade kõrval nagu inimlikkus – väga täpne! – süü, vennaarm ei saa selle autori ja loo puhul ära unustada teatavat müstilist aspekti. Kas nimetada seda teispoolsuseks või maailmaks, mis on silmaga nähtamatu ...  McPherson tegeleb selle teemaga palju, iirlaste jaoks on see justkui igapäev.

Meile, kahe jalaga maa peal olevatele eestlastele, tundub see justkui muinasjutt, aga nende jaoks on see reaalsuse üks osa ehk see teine pool, mis silmaga nähtava ja käegakatsutava elu kõrval käib. See lugu räägib väga konkreetselt ka sellest.

Peeter Rästas: Võib-olla sina tunned iirlasi rohkem, aga ma arvan, et see on rohkem selle kirjaniku teine pool. Me ei tea ju, kui palju tegelevad iirlased selle teise poolega, eks eestlased tegelevad ka ... mingil määral.

Üllar Saaremäe: Eks see on lahtirääkimise koht. Niipalju kui olen seal käinud ja nendega suhelnud, siis nende jaoks on see täiesti reaalselt olemas. Ma ei mõtle konkreetselt kuradit, vaid seda maailma, kus pesitsevad haldjad, päkapikud ja teised sellised olendid.

Vaikus. Pilgud pöörduvad ootavalt Erni Kase poole.

Erni Kask: Ma olen nõus!

(Vaikides endasse süüvinud Toomas Suuman tõuseb. Mõte on väljaütlemiseks valmis.)

Toomas Suuman: Kuidas sõnastada sellist asja, et inimene peaks olema valmis, aga sa ei ole valmis selleks, et sinu käest küsitakse. See võib juhtuda ükskõik millisel hetkel. Reeglina sellel hetkel, kui sa selleks kõige vähem valmis oled. Inimene, mida sa oled teinud? Mida tegemata jätnud? Üllataval kombel tuleb selle eest vastust anda.

Ühel hetkel küsitakse seda. Ja küsitakse nii, et ei ole võimalik vastamata jätta. Millises vormis seda tehakse või kes küsib – need kõik on muutuvad asjad. See hetk võib olla praegu. Mis saab siis, kui see hetk on praegu? Mis vastad? Mis teed? (Paus.) Kui sa tead, et petta enam ei saa. Eitada ei saa, unustada ei saa. Mis siis saab? Mis teed? (Paus.) Meeste lugu, seetõttu väga inimlik. Kui ma vastan ära, mis lugu see on, siis pole ju mõtet teatrisse tulla. Ma püüdsin anda vihjeid.

Tarvo Sõmer: Jaa. Ma ei oska lisada midagi.

Teine stseen.

Lavapilt sama. Mehed istuvad ümber laua, mõtlikud.

Kuidas siis ilma naisteta?

Paus. Pilgud ütlevad, et üks naine võib ikka rohkem küsida kui mitu meest vastata. Aga vastajad on jätkuvalt džentelmenid.

Rästas: Siin lihtsalt on koos mehed. Noh, mina ei tea ... ma ei viitsi öelda seda välja ... No et näiteks ... Meil on proovide käigus käinud läbi, et vennaarm ja ... Selle loo puhul ei saa öelda, et see lugu on armastusest. Sellepärast ongi meeste lugu, et ... seal on mingis mõttes palju rohkem muid asju, sellepärast, et kõike ei saa taandada ühe asja peale. Palju muid asju on sees ... elu probleemid ... mina ei tea ...

Suuman: Meeste lugu selles mõttes, et füüsiliselt ei ole laval ühtegi tugevama soo esindajat, vaid ongi need ... mitte nõrk sugu, aga ütleme siis – habras. See sugu, kes on hapram. See, kes elab murdumise piiril ... Aga see läheb niisuguseks plädapoeesiaks kätte ära ...

Rästas: Meeste lugu on ta sellepärast, et ainult mehed on laval. Muidu on ta inimese lugu, inimeste lugu.

Suuman (vaikselt, vihjamisi): Kindlasti on see jõululugu ka.

Rästas: Jõululugu muidugi ka!

Suuman: Kindlasti! See ei ole üldse teisejärgulise tähtsusega. Tegevus toimub jõulude ajal, kuusk on seal nurgas ...

Saaremäe: ... Lunastaja seal ... Võib-olla peabki väike saladus üles jääma, et publik tahaks tulla vaatama.

Kolmas stseen.

Lavapilt endine. Meeste näod on lootusrikkad: varsti peab see küsimine lõppema. Aga ei veel.

Kuidas näeb tüki lavaletoomisel välja rühmatöö?

Suuman: Kuna see on rühmatöö, siis võiks lugu tullagi nii, et ajakirjanik küsib ja rühm vastab, mitte igaüks nimeliselt.

Rästas: Just enne ütlesin Toomasele, et sellest rühmatööst pole üldse mõtet numbrit teha. Väljaspool meie tavarutiini tehakse sel kombel lavastusi küll ja veel.

Saaremäe: Oleme siin teatriski teinud.

Rästas: Grupitöö on grupitöö. Lavastus on ta nii ehk naa. Lihtsalt lavastuslikud ideed, lavastuslikud mõtted ja jõujooned jagunevad selle kaudu, kuidas me kokku lepime. Vahel tulevad need kokkulepped raskemalt, vahel kergemalt.

Kas hääletate või parim idee võidab?

Rästas: Parim idee võidab, ongi nii! Mingid asjad räägime läbi ja lepime kokku, ühe või teise tegelase jõujoonte pealt jõuame lõpuks selleni, mis peaks olema meie juurikas.

Suuman: Võidab see idee, mis tundub kõige kasulikum olevat, ja mitte ainult ühe tegelase seisukohalt, vaid loo huvides, mida me siin jutustada tahame.

Läbi tuleb vaielda see, et igaüks meist jutustaks seda lugu natuke erinevalt. Aga kui üks õige otsus on vastu võetud ja näeme tööd tehes, et see on õige, siis järgmised otsused juba sõltuvad sellest. Kohandumiste puhul tuleb ikka kokku leppida, et oleks haarav, huvitav, põnev ja paeluv. Et ta paeluks publikut, et publik tunneks end paeltes.

Neljas stseen.

Publik küsib, kus on meri ja madrused.

Näiteseltskond puhkeb naerma.

Saaremäe: Kuidas teha publikule selgeks, et see ei ole madruste lugu?

Suuman: Tegelikult seda võiks öelda! See lugu ei ole madrustest.

Saaremäe: Selle peaks kohe suurelt ära ütlema!

Suuman: Vahest autor on mõelnud meresõitjat sellepärast, et ka meresõitjal tuleb ette, et purjed on puruks, taglas on ribadeks, tüür ei kuula sõna, aga lained on kuradi kõrged ... ja kas rand paistab või ei paista. Sel hetkel on hirmus tähtis meresõitjale, et oleks majakas, tuli rannal ...

Saaremäe: Elumeri kui niisugune.

Meeste näod löövad helendama. See on jutu lõpp.

Eesriiet ei tule. Algab proov.