Hingejaht elumerel

Maise ja kõiksusliku, hetke ja igaviku vahele jääb meile antud silmapilk: elu. Surematu hinge viibimine surelikus kehas.

Isegi juhul, kui kõigekõrgema poole läkitatud palve kõlaks, et meie igapäevast jauramist anna meile tänapäev ... ja saada meile hea laar õlut, viskit ja puskarit, et jagada sõpradega, on see ometi väärt. Mida ja kui palju? Kes on otsustaja?

Seilab jaht elumerel, tuulte tõugata ja inimese roolida. Tema nõrkused ja tugevused, väärtused ja tegemised, mida kannavad usk, lootus ja armastus, loovad ainukordse marsruudi, mida nimetame eluteeks. Inimene mõtleb, aga kes juhib ta samme, pole talle antud teada. Kui üks kolmikust kaob, keeldub tüür meresõitja tahtele allumast ning must sügavik ja enesehaletsus on kui põrguhaud ligi.

Kelle poole palvetada, kelle peale loota, kellesse uskuda, kust leida lootusekiir, kui ka taevas näib olevat pöördunud sinu vastu? Ku(n)i sul on vend, pole miski viimseni kadunud, usub Conor McPherson, usuvad meresõitjad ja “meresõitjad”, kellele saatus on andnud võimaluse kogeda müstilist, valusat ja vastuoksuslikku vennaarmu.

Rakvere teatris rühmatööna valminud “Meresõitja” taglastuses on ilmselt hulk vennalikkuse elemente – vaidlusi, enesekehtestamisi, järeleandmisi ning nendes sündinud kokkuleppeid. Jagatud vastutus ning ühise asja eest väljas olemine on andnud tulemuseks tervikliku, emotsionaalse, avara ja elusa lavastuse, mis laseb vaimus valla selle tavalise/kummalise loo kihistused, kartmata hajusaid vihjeid ega lahti jäävaid otsi. Laetud kohalolekust sündivates terviklikes ja vaimukates rollides on tunda mängumõnu ja väga head partneri(te)tunnetust.

Sellel õhtul, pühal viski- ja õllehämusel jõuluõhtul, kui vennaste Harkinite poissmeheelamises kipub streikima Jeesuse püha süda ning meeleolu loovad autotuled jõulupuul, lebab kaardipakk riiulil rahus, kuni saabub ootamatu külaline.

Mis kuju võõras sel või teisel korral võtab, sõltub saatuse tahtest. Kas saabub ta kui vanaisalikult muhe hallipäine lohmakas mantlis härrasmees, kuldne kiki beeže toone säratamas, või ilmub kui elegantne mustas hästiistuvas rõivas dändilik tüüp, juuksed üle pea silutud, punaservalise vesti revääril rinnanõel kui kahe hammasrattalise teraga silm saali poole välke pildumas – kas saatuslikuks mister Lockhartiks on mahedatooniliselt terasene Toomas Suuman või vihaselt vahe Üllar Saaremäe.

Mister Lockharti roll on kahetine. Hoolimata põlgusest inimputuka kesta vastu, on ta sellesse aheldatud, hoolimata tuhandetest jõuluõhtutest ja lugematutest pokkeripartiidest, eksleb ta ikka samas ringis, hinges vihkamine ja lootus: ehk seekord koidab tema päev.

Toomas Suumani Lockhartist kiirgab filosoofilist rahu ja härrasmehelikku heasoovlikkust. Ta sulandub elegantse joviaalsusega seltskonda, kuid siiski teatud piirini, suhtumisi enda teada hoides. Tema varjatud loomusest ja olemusest kõnelevad silmad, mis maskitusehetkedel muutuvad jäiseks nagu too merepõhi, mille ta sõnades esile manab.

Üllar Saaremäes, kel muigvel suunurgas peidus irooniavari, on rohkem kõrvaltvaatajat ja uljast mängurit, jõulist kirge ja kibedust. Tema Lockhart on hinnangulisem, tal on oma eetilised printsiibid ja moraalikategooriad, mille kohaselt Sharky-suguse saatus peaks olema lausa põlevate tähtedega laotusse kirjutatud. Kui oleks vaid tema teha ...

Mister Lockharti tundlikud sõrmed silitavad kaardipakki. Ja algab jaht. Kirglik jaht ühe tühise mehikese James “Sharky” Harkini tühisele hingele.

Rakvere “Meresõitjas”, kus Sharkyt mängib Peeter Rästas, on hüüdnimi, mis peaks ju tähendama “haidest kubisev”, pigem pilketooniline kui seda ümarat elusaamatut jamamagnetit iseloomustav väljend. “Sharky, kas sa keerasid jälle kõik persse ...” kõlab ta vanema venna Richardi (Tarvo Sõmer) suust kui lootusetu refrään. Tõdemuse, mitte küsimusena, sest ta on sellega ammu harjunud. Aga siiski ei kaota lootust. Sest ta on vend.

Selline pehmekesena tunduv Sharky äratab kaasatundmist, tema purjuspäised kraaklemised ja löömingud, mis kustutanud ühe eluküünla, jäävad pigem teadmiseks ega tekita tegelase ümber ohuvälja, kus võiks kerkida tulipunkti süü ja vastutuse küsimus. See mees ei paista lihtsalt sedavõrd süüdiv. Süü jääb loo sisemuses kumisevaks allteemaks, põhihoovuses on lisaks vennaarmule lõpmatu nägelemisega hoolega varjatud hoolivus.

Ent ometi virgub Sharkys mingi uinunud jõud, kui ta on selgeks teinud oma võimaliku tulevikupildi – ta võitleb oma koha eest elus või sügavikus. Kui püha südagi enam teed ei valgusta, on käeulatuses ometi muusika ... Ja keegi, kes on selle armastava käega teele läkitanud.

Vanem vend, pime ja vahelduvalt vastutustundlik Richard (Tarvo Sõmer), tahab isegi oma suhtelises abituses olla väikevenda kaitsev müür, ehkki aeg-ajalt parema meelega raputaks seda meespõngerjat lootuses, et tolle pea õigesse paika põrub.

Tarvo Sõmeri Richardis kõnelevad väljapeetus ja suureks mängitud pisiasjad – kuidas seirab kõrgusi tema pimedapilk, kuidas sirutub kõrv püüdma häälte nüanssidest varjatud tähendusi, kuidas vanemavennalikust torinast purskuvad üksikud ahastusekarjed. Kuidas ta haarab kepi ning asub kaptenisillale, et võidelda elupiraatidega, kuidas muutub heldeks ta käsi, kui süda aimab, et vend on ohus. Richard, kes on ära tundnud, et Jumal elab ka porikärbse sees (saati siis joodikus!), on Tarvo Sõmeris leidnud endale väärikalt võimsa kehastuse.

Erni Kask Harkinite vana sõbra Ivan Curryna loob isikupärase karakteri ootamatult soojade toonidega. Näitleja saab käiku lasta kogu oma varjundirohke, kuid enamasti varjus hoitud koomikupoole, kehastades prillid kaotanud poolpimedat nohikust enesehaletsejat, kes pole elumängus sugugi nõnda tähtsusetu nupp, kui ta ise arvab. Kuldne süda, mis ei luba keelduda jõulunapsust, kui ei näe, kes seda pakub, lõpmatu vabandamine, köökus kahetsejapoos ja väike nutuhoog kuuluvad täiesti loomulikuna selle mehe juurde.

Kuigi Ivanile liiga palju sõna ei anta, on ta reaktsioonides vaimukalt ja täpselt kohal, ajab alkoholi, sõprade, elu ja kaardimänguga oma rida, ikka heatahtlikult ja saatusel end tõugata lastes. Erni Kask mängib Ivanisse mitu kihti lihtsameelsest kaasamängijast kavala distantseerujani, tegutseb märkamatult esimesest repliigist peale selle nimel, et lõpuks kujuneda jokkeriks.

Uut loomingukvaliteeti näitab Margus Grosnõi Richardi kõlupäise sõbra Nicky Giblinina, kellest saanud ta eksvennanaise mees. Hoogsas vaimukate detailidega pikitud karakteris on olemus ja välimus harmoonilises kooskõlas: sebiva ja lihtsameelselt taktitusi pilduva tüübi näos peegelduvad piiratud, kuid temperamentse sisemaailma kiirelt vahelduvad varjundid. Eriliselt särab Grosnõi tegelane pokkerimängus, kus esitab, pool nägu päikeseprillide taga peidus, miimilis-füüsilise üle pea kokku löövate tunnete tulevärgi, aga mitte soleerides, vaid hoides seda hea meeskonnamängu jaoks parima kraadi juures.

Lavakujunduse (kunstnik Teet Suur) ja näidendi tegelaskonna vahel valitseb ilus sünergia – on täiesti enesestmõistetav, et need mehed elavad just niisuguses interjööris: et nad on riputanud seinale just sellise Jeesuse pildi, kuhu lamp otstarbekalt sisse ehitatud; et jõulupuu on kaunistatud isevärki tuledega, mille valmistamiseks on kellelgi (Sharky on ju autojuht!) olnud vaja sõpra romulas ning ühte kainepoolsemat õhtut; et laud on käepäraselt lapitud ja siledamaks klaasitud, et (mürk)rohelisele diivanile sekundeerivad suts sama karva õllekastid ja edevalt punased padjad. Riiulitäis tont-teab-mida ja kaootiline pildivalik seintel mõjub peaaegu heldimapanevalt, sest küllap on neil karpidel ja toosidel pererahva jaoks lisaks panipaiga praktilisele ka emotsionaalne väärtus, ehkki mehed seda pigem ei tunnistaks.

Ristraamiga aken laseb tuppa killukese jumalavalgust, võrguräbalad siin ja seal hoiavad saladust, kes ja kuidas on nendesse püünistesse aegade jooksul sattunud. Ja need aimatavad kaared kõrguses, mille mõistmine tuleb koos kustunud püha südame, vennaarmu ülemlaulu ja saabuva hingerahuga. Või puudutava viivuga selle rahu piirimail.

Jaht on läbi. Jahi kiilu all on taas vaiksem (elu)meri. “Ja nüüdki mu mõte enam minus ei püsi, / uitab mu süda ühes vetega omapead ...”

TEATER

Conor McPherson “Meresõitja” (“The Seafarer”) - vennaarm kahes vaatuses.

Rühmatöö, kunstnik Teet Suur.

Osades Margus Grosnõi, Erni Kask, Peeter Rästas, Toomas Suuman või Üllar Saaremäe, Tarvo Sõmer.

Esietendus 30. novembril Rakvere teatri väikses saalis.