Kas tuleb mõtlev revolutsioon?

See "ehmatus" meenutas ku­nagi ühest Eesti Raadio almanahhist 1985. aasta kohta loetut. Nimelt anti toona pä­rast väga karme suukorvi-aastaid järsku tund aega eetrit täielikuks loo­minguliseks vabaduseks (taas­tati "Reporteritund"). Poliitilise surutisega kohanema sunnitud ajakirjanikele oli see nii ootamatu (küllap eelkõige uskumatu), et esimese hooga ei osatudki seda võimalust kasutada ja algselt tuli eetriaeg mingi aseainega täita. Ent mitte kauaks.

Seekord on "ehmatajaks" ära­­tegijate katse eemaldada suu­korv meie mõtetelt. Sõnavabadu­sega on iseenesest ju kõik hästi. Lihtsalt tavakodanik võib olla harjunud mõttega, et tal pole aegagi tulevikule mõelda ja teda niikuinii ei kuulata ning otsuseid tehakse kusagil mu­jal.

Sestap võib tunduda väga harjumatu ja uskumatu, et kuulatakse igaühte, ja kui sa just ku­ritegevust ei propageeri, sõda ei õhuta, etnilist puhastust ei nõua või Eesti riigi õigust olemas olla kahtluse alla ei sea, siis ei mõista sind keegi hukka.

Küllap nõuab harjumist seegi, et meilt oodatakse selgeid ja konkreetseid seisukohti - millist Eestit me tahame? Kui näeme ku­sagil millegi viletsat või ebaõiglast korraldust, siis milline peaks see hea või õiglane kor­raldus meie meelest olema? Mida peaksime tegema ise, mida soovitame te­ha riigil või oma­valitsusel?

Kuigi erakonda ei tehta, on mõttetalgutel "Minu Eesti" pisut ühist valimis­kam­paa­niaga, ent rollid on vahetunud. Erakondade rollis on talgulised, valijate rollis aga erakonnad. Nii võiks naljatamisi öelda, et mittepoliitikutest kodanikud saavad võimaluse poliitikutele valimiskampaaniaid "tagasi teha" ning püüda erakon­di hoopis enda meele järele kallutada.

Mõttetalgud on igaühele haruldane võimalus oma tahet väljendada vastavalt oma võimetele ja oskustele. Kes oskab, võib ju­ba eelnevalt koostada normitehniliselt korrektse eelnõu mõne seaduse muutmiseks. Samas võib ka lihtsalt valida lemmikkü­simuse, vestlusringis kaasa mõel­da ning ootamatult sündinud mõttesähvatuse välja öelda.

Internetifoorumis näen ohumärke selles, et inimesed üritavad olla hästi korralikud ning jääda 100% peateema raamides­se. Nii võib ehk mõnigi diskussiooni väärt küsimus jääda püsti­tamata, sest see nagu ei sobikski kuhugi ja järelikult polekski sünnis seda üldse tõstatada.

Kuid ärgem laskem end häirida asjaolust, et puuduvad nii konkreetselt sõnas­tatud valdkon­nad, nagu on näiteks "Töö, palk ja elatustase", "Välispoliitika" või "Riigikaitse". Pole vaja sellepärast loobuda veel tõstatamast küsimust õiglasest alampalgast, kõigi sotsiaaltoetuste asendamisest üheainsa kodanikutoetusega, Narva vanalinna taastamise võimalustest, välispropaganda talituse loomisest või millestki muust samas vaimus.

Näiteks kui küsimus on seotud palgakorraldusega, siis võib see erinevail põhjusil üht­aegu haakuda teemadega "Ettevõtlus ja töökohad", "Kodu, pere ja järelkasv", "Valitsemiskultuur" ja "Eesti maine". Foorumi keskkond ei võimalda küll üht ideed mitme tee­maga siduda, kuid igaühel on vabadus kopeerida üks tekst mitme sobiva teema alla.

Loodan, et projekti eestvedajad leiavad võimaluse luua kas või üks omaette koht mitme-teema-küsimuste tarvis.

Paljud kartvat vastutust välja­öeldu-kirjapandu eest, mida nad selle vastutuse all ka ei mõtleks ja miks ka ei kardaks. Neile soovitaksin otsida vas­tuseid küsimu­sele, kuidas kõrvaldada vastutusehirmu põhjused.

Tegelikult valime kahe vastutuse vahel. Kumma võtame - vastutuse ütlemise või ütlemata jätmise eest? Valik ei tohiks olla keeruline.

Kui ma olen mõttetalgutel või juba eelnevalt mõne küsimuse püstitanud, avalikult lahendusi pakkunud, siis ma olen teinud kõik endast oleneva, et idee jõuaks kuhugi otsustajateni ning et riik muutuks vähemalt minu silmis paremaks.

Aga kui olen endamisi, kitsas pereringis või ano­nüüm­ses ne­tikommen­taariu­mis küll kõva mees torisema, et "mil­le eest nad seal riigikogus/valitsuses/lin­navalitsuses palka saavad, miks nad ei korralda seda ja teist...", ent avalikkuse ees pean suu lukus ja mõttetalgutest käin kaarega mööda, sest mine tea, muidu äkki arvavad teised inimesed minust halvasti?

Järelikult annan endast parima, et minu mõte mitte kuhugi ega mitte kellenigi ei jõuaks, et riik või linn ei saaks paremaks, et mulle jääks alles minu "maailmavalu" ning põhjus kõiki ja kõike maapõhja vanduda.

Ühe võimaliku stsenaariumi kohaselt kujuneb mõttetalgutest "Minu Eesti" üleriigilise tähtsusega auru väljalaskmise üritus, mille tulemusel sünnivad süütud koolikirjandid õnne valemist ja armastuse tähendusest. Kõik on rõõmsad, keegi ei solvu kellegi peale, kokkutulnud on mõ­nusasti aega veetnud ja neile tundub, nagu oleksid nad osalenud milleski suures. On kevad, kaunis maikuu, ja elu läheb endist rada edasi.

Teine stsenaarium on see, et kodanikud võtavad endale juba eelnevalt aja mõne teema põhjalikuks läbimõtlemiseks ning pakuvad mõttetalgutel välja võimalikult konkreetsemaid lahendusi tegelikele probleemidele. Mitu "Minu Eesti" ideed saavad aluseks suurtele muudatustele riigis ning ehk mõnegi erakonna programmis.

See valmistab pettumuse kõigile, kes on lootnud inimeste hirmudele ja valehäbile ning arvestanud esimese stsenaariumiga. Toimunu saab tuntuks mõtleva revolutsiooni nime all (oli Singing Revolution, nüüd Thinking Revolution) ning maailmas ainulaadne 1. mai toob Eestile rahvusvahelist populaarsust.

Kumb neist kahest peale jääb, on eelkõige meie endi valik ja oma riigist hoolimise küsimus.