Uskuda võib ükskõik mida: musta kassi, raha, parteid, riiki, UFOsid, tähti, jumalat. Kui nii läheneda, on kõik inimesed usklikud, ainult see, millesse usutakse, on erinev.

Ühessegi usundisse mittekuuluvaid inimesi arvatakse olevat 787 miljonit ehk 12%, ateistideks peab end umbes 154 miljonit ehk 2,3% maailma elanikest. Selle statistika järgi võiks enamik Eesti rahvastikust olla otseselt või kaudselt seotud mõne religiooniga. Et Eestis ja ka kogu maailmas on kristlus vaieldamatult levinuim religioon, siis on nimetatud usundi esindajad lülitatud kaplanite näol ka kaitseväe ja politsei koosseisu.

Kristlus oli algselt judaismi usulahk ja tänapäeval on sel mitu vormi, mis erinevad üksteisest tõlgenduste poolest. Siiski on usundi aluseks alati piibel, millele peavad oma tegemistes toetuma ka kaplanid.

Vanas testamendis antakse kümme käsku, mis jäävad muutmata uues testamendiski, kus lisatakse õpetussõnad: kui sind lüüakse pahemale põsele, siis keera ette ka parem põsk. Eelnevasse on koondunud kogu kristlik moraal, mis peaks olema ühe kaplani lipukiri, iseäranis veel siis, kui tegemist on ordineeritud vaimulikuga.

Kujutage nüüd ette kirikuõpetajat, kes kantslisse tõustes kuulutab, et ära tapa, kuid väljudes pühakojast riputab relva vööle. Aga nii kaplanitega just ongi. Kas ei peaks õpetaja olema eeskujuks ka tegudes, mitte ainult sõnades?

Samuti pole politsei ridadesse kuuluva kaplani puhul pihisaladus enam see, mis ta olema peaks. Ehk et osa pihitavast, nagu intervjuust selgub, ei kuulu enam pihisaladuse alla. Pihtimine jääb saladuseks vaid juhul, kui pihtija kedagi ohtu ei sea. Seega on pihisaladus kaotanud oma esialgse mõtte ning ei olegi enam saladus.

Kaplanid on teadlikult seadnud end risttule alla, kus nad peavad pendeldama ilmaliku ja vaimuliku maailma vahel, tõlgendades kristlikke tõdesid vastavalt nii, kuidas ühele või teisele, aga eelkõige iseendale, on kasulik.

Viimasel ajal on leitud ajaloolisi dokumente, mis kiriku alustalasid tugevasti kõigutavad. Usun, et kaugel pole ka see aeg, kui piiblikäsitlust kriitiliselt üle vaatama hakatakse. Kuid kristlik moraal ehk see, mille vaimus me oma lapsi kasvatame ja elada püüame, jääb kindlasti muutumatuks. Kaplanite puhul ongi tegemist just moraaliküsimusega. Ja kas seda on või seda pole, jäägu igaühe südametunnistuse asjaks.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0