Eino Vaher: ametist lahkuva mobiilimüüja pihtimus

Tasapisi hakkas asi minema ja umbes kolm karpi kuus ikka kaubaks läks. Mind kutsuti Tallinna asendama laohoidjat, aga et laohoidja ameti kõrvalt oli võimalik ka müügiga tegeleda, siis seda võimalust ma kasutamata ei jätnud. Minu müügistiil meeldis omanikele ja mulle pakuti võimalust hakata müügimeheks Tallinnas.

Siis läks lahti. Peagi olin firma parimaid müügimehi, minu klientideks olid näiteks nii Eesti Raudtee kui Eesti Energia. Oli mobiiltelefonide müügi kuldaeg, tohutu äri käis kasutatud mobiiltelefonidega. Pooleteise aastaga ostsin omale maja Rakveres.

Firmal Levi & Kuto läks hästi. Isegi konkurendid imetlesid meid. Nad ei suutnud mõista, kuidas seitsmele müügimehele üles ehitatud firma suudab hõivata peaaegu poole Eesti turust. Firma omanikud Tõnis Palts, Toomas Peek ja Co aga ei olnud ikkagi rahul. “Äri on kõneminutites, mitte mobiiltelefonide müügis!” oli lause, millega Peek meid lihtsurelikke hommikuti kohvilauas üles äratas. Kuskilt olid mehed hankinud endale litsentsi kolmanda mobiilsidevõrgu rajamiseks Eestis, härja järjekindlusega asusid nad tööle ning ei läinudki enam palju aega, kui tollane Q GSM nelja tugijaamaga Tallinnas, Tartus, Narvas ja Pärnus oma võrgu avas.

Alguses oli nalja palju. “Ainult pea aknast väljas saab rääkida!”, “Toimub väljasõit levi piirkonda!” ja eriti õel “Pole levi, pole ka arvet!” on laused, mis tänaseks klassikaks saanud. Palts ja Peek aga ennast sellest pisiasjast häirida ei lasknud. Tasapisi paranes ka levi ning kui Hollandi kontsern Millicomp, kes omas 50% firmast ja sinna 10 miljonit USA dollarit oli paigutanud, oma osa 45 miljoni USA dollariga Tele2-le maha müüs, tegid Palts ja Peek, kes olid firmasse panustanud kolm aastat meeletut higi ja tööd, oma 50%ga sama, mis neist teenitult ühed rikkaimad mehed tegi.

Ega endalgi halvasti pole läinud. Miljonäriks ei ole küll kahjuks või õigemini õnneks veel saanud. On vähemalt, millest unistada. Tele2-s töötades olen näinud erinevaid aegu ja erinevaid inimesi, meelde on jäänud valdavalt hea.

Alguspäevade eufooria ja meeletud järjekorrad, ühel pöörasel päeval tegime oma armsa töökaaslasega 113 lepingut päevas. Mäletan, et alustasime hommikul kell 8 ja lõpetasime kell pool üks öösel. Legendaarne Dynamo pakett.

Kolmel järjestikusel aastal on Tele2 saanud Äripäevalt aasta parima ettevõtte auhinna. Olen siin alati saanud Eesti keskmisest suuremat palka, ühel jõulupeol löödi minugi rinda Tele2 hõbedane teenetemärk. Meenub ka päev, kui meie malevõistkond viimastel Eesti firmade kevadmängudel osales, kuidas me üksteist toetasime ja lõpuks võitjakarika üle rõõmustasime. Meenuvad toredad suvepäevad, jõulupeod ja üritused lastele. Mul on siin alati mõnus ja lahe olnud.

Siiski tunnen iga päev, iga tund ja iga sekund, et see kõik ei ole enam ammu õige. Rakvere bridžiklubis küsib lipsustatud härrasmees, et kas sina, Eints, jääd eluks ajaks sinna Q GSMi. Küsis ta seda niimoodi tegelikult juba oma kümme aastat tagasi.

Mõnele kliendile tahaksin täiest jõust karjuda: “Ärge palun ostke seda mõttetut kallist telefoni, ostke omale ometi midagi mõistlikku!”

Pean tunnistama, et vahetevahel juba tõeliselt vihkan neid üha keerukamaid nutitelefone, ja leian, et meie lapsed võiksid hoopis rohkem lugeda raamatuid ja teha sporti, selmet terved päevad ninapidi neis mõttetutes arvutites istuda.

Luban, et jään eluks ajaks telekakslaseks, jään Tele2 armastama ja Tele2 kliendiks. Teisiti ma ju ei saakski, sest olen siin veetnud parimad aastad oma elust.

Jään Tele2 patrioodiks ja võtan isikliku solvanguna igat firma kohta öeldud halvustavat sõna ning olen valmis halvustajale julgelt vastu astuma.

Mäletage mind kui pöörast müügimeest, kelle pulss kiirenes, silmad põlema läksid ja kes hoopis teiseks inimeseks muutus peale kliendi lauset: mis oleks, kui ma tuleks äkki Tele2 kliendiks. Sest teadsin, et pääsu tal enam ei ole. Seda kõike nimetatakse vist müügimehe vereks.

Minu tulevik on minu enda kätes. Kavatsen lõpetada oma raamatu, millest valmis on 120 ja kirjutamata umbes 40-50 lehekülge. Ja nende valmis 120ga on veel oi-oi kui palju parandamist ja ümbertegemist. Sisetunne ütleb mulle, et ma pean sellele sajaprotsendiliselt pühenduma.

Minu raamat räägib minust endast, ühest meeletust peost, sügisest aastal 2008 ja lõpuks ühest vahvast Itaalia kultuurireisist, mille tegi mulle välja minu armas Tele2. Segane lugu nagu loodetavasti ma isegi. Aga kui ma sellega ikkagi rahul ei ole või seda avaldada ei julge, eks tuleb siis Soome Kalevipojaks minna.

Ausõna, teeksin mõni aeg füüsilist töödki parima heameelega.