Renate Leppik selgitas näituse avamisel maalidel kujutatud sümboleid, kuid suurema osa jättis vaataja enda mõelda. Foto: Teet Suur

“Juba “Jumaliku komöödia” autor Dante on öelnud XIII sajandil, et ma tean, et ma olen olemas - aga kes ma olen? Mõtlen tihti selle üle. Mõni otsib end läbi muusika, mõni läbi luule, läbi kirjanduse või siis teatri, aga mina otsin läbi maalimise,” ütles Renate Leppik oma kolmanda isikunäituse avamisel.

“Mina olen romantik ja minul on romantilised värvid. Aga ma olen natuke puhastatud romantik, püüan natuke kaasaegne olla, ehk uusromantik,” iseloomustas ta oma maale, kus ta kujutab nii maist kui ka vaimset ilu.

Sümbol tuleb südamest

“Mina ei maali siis, kui mul on halb tuju. Minul peab olema selleks, et ma pintsli kätte võtan, hea tuju ja hing rahul. Negatiivsust ja halba on nii palju, et olen püüdnud maalida positiivses võtmes,” rääkis kunstnik.

Renate Leppik tahab ja püüab, et tema maalidest kiirgaks head energiat, et need mõjuksid ülesehitavalt, mitte lammutavalt. “Minu sisemised peeglid peegeldavad maailma täpselt nii, nagu näete selles väljapanekus,” kinnitas ta.

Kunstniku sõnul kõlavad tööd, mis on olnud väljas ülevaatenäituste kirjus energias, isikunäitusel, looja kontekstis ja energias, hoopis teisiti. “Nad on kõik üks jõud,” arvas Leppik.

Näituse kuraatori Riho Hüti sõnul kuulub Renate Leppiku kunst sümbolismi alla. “Kujundikeeles, sümbolite ja värvide kaudu antakse edasi seda tunnet ja sõnumit. Mõte on kristalliseerunud nii puhtaks, et see on võtnud sümboli kuju,” ütles Hütt.

“Tükk aega vaatasin neid sümboleid. Põhiliselt on elu ja surma, sealpoolsuse sümbolid, värvis tekib väreluse moment, tekib ja kaob mingi ilmutis. See tekitab nägemust, justkui peaks ime toimuma, ja toimub ka. Toonid on puhtad, suhteliselt vähe on segatud toone. Sisemaailma kujutamine, nägemuslik ja tunde edasiandmine,” iseloomustas Hütt Renate Leppiku maale.

“Kui ikka sümbol südamest tuleb, siis teate - kes on minu vaimuüksuse inimene, tunneb selle kohe ära, kes ei ole, see ei tunne,” kinnitas kunstnik.

Täht kui kompass maalil “Mis see on?” juhatab kunstniku sõnul üles ehitama eetilist ühiskonda, värskeim maal “Seitsmendasse taevasse” räägib sellest, kuidas inimesed püüdlevad sinnapoole läbi mullide ja haigetsaamiste. Aastast 1998 pärinev “Lõikus”, mis varem kandis nime “Armuaeg”, kujutab vikatiteral kõndivat lepatriinut ja meenutab lühikest aega, mis on inimestele antud, et muutuda paremaks, enne kui saabub elu, mis ei lõpe kunagi, selgitas Renate Leppik.

Mida üks või teine sümbol või maal tähendab, jääb suuresti vaataja enda mõelda.

“Siia võib tohutult palju juurde mõelda. Mida rohkem me mõtleme, seda parem, seda rohkem saame teada, kes me oleme,” arvas naine.

Näituse pealkiri “Lõikus” tähendab kunstniku sõnul, et on sügis ja viljakoristamise aeg. “Eks mina olen aastaid maalinud – see on minu vili,” lausus ta.

Leppiku meelest on eelmisest näitusest möödunud kümne aastaga läinud tema töödes värvid selgemaks, arusaamised natuke muutunud, aga põhilises on ta endaks jäänud.

“Kui mul olid siis oma põhitõed, ei saagi ma neid muuta, sest ega ma pole tuulelipp,” kinnitas kunstnik.

Avatud hingemaailm

Maalija ja joonistaja Tiiu Veersalu nimetas Renate Leppiku maale sügavalt läbitunnetatuks.

“Värv ja sümbol on hästi kooskõlas. Vaimsel pinnal läheb ta sügavale, otsib ennast järjest sügavamale jõudes,” arvas Veersalu.

Renate Leppiku kunstnikust tütar Kristi Leppik rõõmustas, et ema julges näitusega välja tulla. “Nendel piltidel on tema hingemaailm täpselt nii siiralt näha, nagu see on,” hindas ta.

Maalimise asjus küsib Renate Leppik tütrelt harva nõu, aga juhtub, et arutatakse koos mingeid asju.

“Ilmselt siis, kui tuleb mingi hetk, kus ise ei oska edasi, siis ta küll küsib ja kui nõu on hea, siis kuulab ka,” märkis Kristi Leppik.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0