Tere, siin Mait jälle. Võtsin mina ette taas ühe reisi. Seekord Kesk-Ameerikasse. Maale nimega Guatemala. Maale, mis piirneb Vaikse ookeani, Atlandi ookeani, Mehhiko ja Hondurasega.
Maale, mille elanikkonnast enam kui poole moodustab üks väga vana rahvas, kelle kalendri lõppemise pärast oli möödunud aastal üksjagu sagimist ning keda nimetatakse maiadeks.
Viibisin kohapeal kokku 15 päeva ja jõudsin selle ajaga läbi elada umbes 50 ahhaa-elamust, 150 ohhoo-elamust ja 250 mõnuelamust. Et leheruumi kokku hoida, kirjeldan lühidalt kolme kõige suuremat neist.
Hetk number üks – päikesetõus Tikalis
Tikali rahvuspark asub keset hiiglaslikke vihmametsi, kus paikneb iidne maiade kuningriigi pealinn. Või vähemasti see, mis sellest pealinnast järele on jäänud. Linn, kus elati järjest üle tuhande kuuesaja aasta ja mille populatsioon kõrgaegadel võis olla ligi sada tuhat inimest, hüljati teadmata põhjustel 10. saj.
Ajaks (1525), mil Hispaania konkistadoor Hernàn Cortès Kesk-Ameerika madalikel randus, oli hiiglaslik kuningriik kattunud juba džungliga …
Aastaks 2012 aga oli džunglist välja kaevatud, puudest-rohust vabastatud hulk hooneid ja templeid ning nõnda võtsingi mina koos väikese rahvusvahelise rühmaga ette rännaku läbi kuuvalge hiigellinna.
Taevas oli selge ja kuu heitis hõbedast valgust templite kõrguvatele tornidele, magavatele tarantlitele ja madudele. Kõndisime mõne tunni ja suundusime viimaks kõige kõrgema templi otsa päikesetõusu vaatama.
Kuulsime, kuidas džungel ärkas esimese möiraahvi korina peale, kuidas sellega kaasnesid sajad korisevad ja huilgavad hääled, ning nägime, kuidas suur põlev ketas tõusis täpselt kolmanda templi, üle puulatvade kõrguva trooni keskelt. Nägime, kuidas linnud, kelle nime me ei teadnud, tervitasid päeva ja lendasid üle linna, kus enam kui poolteist tuhat aastat tagasi elasid inimesed, kellest me samuti midagi ei tea. Oli palju ülendavaid hetki.
Hetk number kaks – esimene pilk Atitlanile
Atitlani järv on hiiglaslik, 340 meetri sügavune helesinine järv keset mäeahelikku, eemal kõigest ja kõigist.
Sinna pääseb pärast tundidepikkust (Guatemalas arvestatakse vahemaad mitte tee pikkuses, vaid umbkaudses ajas, mis kulub tee läbimiseks) sõitu mööda käänulisi ja vonklevaid mägiteid, ümbritsetuna vaesusest, viletsusest ja kuivanud maisipõldudest.
Ning kui sa siis viimaks, olles üleni kaetud tolmuga, näinud teel väsinud meeste silmi, hommikust õhtuni autodele lehvitavaid lapsi ja allaaetud loomade pilke, jõuad viimase käänaku taha ning sinu ees avaneb kirjeldamatu pilt majesteetlikest mägedest, nende vahel langevatest koskedest ja helesinisest veest, mis sillerdab kusagil kilomeetreid allpool, tunned, et oled jõudnud vanajumala enda selja taha ja sinult pestakse korraga maha kogu maailma mustus. Siis tunned sa, et oled jõudnud kuhugi Uude Kohta …
Hetk number kolm – hetk San Marcosel
San Marcos on Atitlani järve ääres üks väike küla, kuhu pääseb mootorpaadiga ja mis koosneb peaasjalikult ühest kitsast tänavast, millest mõlemale poole jäävad meditatsioonikeskused, holistikakeskused, massaažikeskused, saunakeskused ja muud keskused. Atitlani kolme suurema küla kohta öeldakse, et Panajacheli tullakse šoppama, San Pedrosse pidutsema ja San Marcosele taastuma.
Läksin ka mina, ehkki mitte nii väga taastuma, aga lihtsalt uudistama mööda San Marcost – ronisin vulkaani otsa, vaatasin kuristikku ja külastasin maiade rituaalipaiku. Pärast lõunat jäin istuma ühte välikohvikusse, mida pidasid britid, kelle klientideks siin külakeses olid tavalised valged hipid.
Kõik olid hästi zen’id ja namasted ja lõbusad, aga midagi õõvastavat oli selles kõiges. Ma ei saanud aru, miks. Ja siis sattusin nägema pealt hetke, kui kohvikusse astus üks kohalik maia, naine, kes käis ja müüs kaelakeesid ning muud käsitööd. Kergelt hooletu viipega vabanesid hipid müüjannast, visates äraõpitud “No, gracias!”, ja jätkasid oma vestlust.
Sellel hetkel jooksid mu peas kokku kõik need kuuldud lood, kuidas Guatemala on alati olnud hädas hipide hordidega, kes eelistavad kämpida maiade vanades pühamutes, seal läbustades, kusedes, oksendades, konisid ja pudeleid laiali loopides; lood Saksa ja USA ärimeestest, kes suuremad turismimagnetid juba pärast Teist maailmasõda ära ostsid ning võtavad Guatemalat lihtsalt kui üht banaanivabariiki, mida maha parseldada, ja viisteist aastat tagasi lõppenud kodusõjast taastuv riik mõtleb, kas peaks narkootikumidega kauplemise seadustama, sest selle vastu sõdida nad nagunii ei jaksa.
Kõige selle taustal tundus kogu vahejuhtum selle väikese naisega – pärit suure rahva maiade hulgast, kes teadsid maailma saladustest rohkem kui võib-olla õhtumaadel teati –, kes müüs nüüd Euroopa turistidele kaelakeesid, pehmelt öeldes kummaline ja minu õõvastus seal äärmiselt zen’is õhustikus süvenes veelgi.
Pärast mõningast vaagimist läks õõvastus üle, aga selle hetkega seondunu jäi mind kummitama reisi lõpuni.
Hiljem ühe semiootikust sõbrannaga seda arutades, ütles ta, et ma elasin sel hetkel läbi white man´s burden’it ehk valge mehe koormat. See valdab ikka vahel, kui käid mõnes eksootilises kohas ja näed, kuidas valge mehe majandus on selle üle võtnud ning seda nüüd inim- ja loodusressurssi arvestamata suure kasumi eest maha parseldab …
Tagasi kodus
Taevas on madal ja tähtajad sajavad kaela. Nädalavahetusel vaatan Eesti filmi “Deemonid” ja pärast näen läbi Tallinna jalutades igal pool kasiinosid.
Püüan mõelda, kuidas kokku võtta seda ... Seda, kuidas elatakse seal ja kuidas elame meie.
Sest guatemalalastel ei ole väga paljut, mis meil on. Aga neil on palju päikest. Ja kuidas saaks nii, et vaatamata sellele, et meil ei ole nii palju päikest, oleksime meie ikka ka õnnelik rahvas. Ei tea ...
Kreeka mütoloogias räägitakse maast nimega Hüperborea, mille asukoht tänapäeval asetub Baltimaadesse ja Soome. Seal räägitakse hüperborealastest, kes elasid igaveses õndsuses. Nad ei tundnud haigusi ega vanadust. Põhiliselt veetsid nad aega muusika, tantsu ja laulu saatel.
Võib-olla olid need laulud, mida lauldi päevade viisi, regilaulud.
Ja võib-olla ei olegi need lood ainult müüt ning kuidagi on võimalik elada ka siin – selle Läänemere halli kupli all nii, et ütled hommikul igale vastutulijale vähemasti tere.
Mul on kogu aeg tunne, et on mingi väga oluline asi, mille oleme ära unustanud, ja kui see meile lõpuks meelde tuleb, saame lahti sellest raskemeelsuse painest. Et oleme ära unustanud, kuidas elada ELUSAMAT ELU.
Ja ometi olen tagasi kodus. Ja ikkagi on siin hea olla.
Naljakas ...