Mina ja jumal

Jumalast mõtiskleb Mervi Kalmus, teoloogia magistrant ja vanakreeka keele erakorraline lektor Newboldi kolledžis Inglismaal

Teinekord on tunne, nagu kuuluks Jumal vaid paksude kiviseintega kirikumüüride vahele või harit teoloogide eksistentsiaalsetesse mõtisklustesse, igatahes kuhugi, kus Temaga ümber käia osatakse. Või kui Ta kuulubki tavaliste inimeste ellu, siis käiakse Temaga ümber, justkui oleks tegemist asjaga, mis argipäeval kapi otsas ja liniku all seisab ning kasutamiseks või imetlemiseks vaid erilistel puhkudel ja suure ettevaatlikkusega välja võetakse. Kirikupühadel. Matustel. Sest kes teab, mis Temaga muidu kõik juhtuda võib. Kulub veel viimaks ära niimoodi.

Ja ometi on olemas terve hulk inimesi – arvan end tagasihoidlikult nende hulka –, kes söandavad Jumalaga tihedamini kokku puutuda. Igapäevaselt. Argipäevaselt. Ka väljaspool kiriku kivimüüre. Ja nõnda on need inimesed teinud avastuse – Ta ei lähegi katki ega kulugi ära, on hoopis palju tugevam ja tummisem, kui esialgu võiks arvata. Ja on tõelisem, kui esialgu võiks arvata.

Igapäevane kokkupuude, võrreldes kirikupühaaegsete üksikute pühakojaskäikudega, loob suhtesse Jumalaga sügava ja tõsise dimensiooni. Asjad ja ajad saavad teistmoodi varjundi ja teistsuguse tähenduse. Mõni väike asi saab suureks. Mõni esmapilgul suur ja tähtis asi kahaneb väikeseks. Mõni keeruline probleem leiab lihtsa lahenduse. Ja mõni lihtsana näiv asi kasvab suureks ja keerukaks.

Eks ikka nõnda, kuidas kellegi tee ja olemine ning Jumalaga läbisaamine on. Kui aga suuta inimese ja Jumala suhte tuumani tungida, siis selle keskmes on avastus ja tõdemus, et Jumalal on midagi olulist ütelda inimese kogu elu ja selle iga aspekti kohta. Alguse kohta. Lõpu kohta. Ja ehk kõige enam vahepealse loo kohta. Ei ole midagi inimese elus, mis Jumala haardest väljapoole, puutumata jääks. Alguse kohta ütleb Jumal, et Tema ise on selle eest vastutav ja et sel on olnud mõte ja eesmärk. Lõpu kohta ütleb Ta, et seegi ei ole juhuslik ega jää Temast märkamata.

Ja nii jõuab Ta ikka selle keskmise, argipäevase osa juurde, mille kohta Ta kinnitab, et kuna algus ja lõpp on mõttega, peab selgi tänu sellele olema kindel mõte ja siht ja eesmärk. Ja nii saab elu ühtäkki hoopis suurema tähenduse, kui oleks võinud arvata. Elu saab sisukamaks ja mõttekamaks, olulisemaks ja mõjukamaks. Igal päeval ja igal teol ja igal suhtel on kaalu, näivalt juhuslikest asjadest saavad tähendusega asjad. Ja seeläbi tekib sügav vastutus iseenese ja teiste ees ning ühtlasi Jumala ees, kelle kohalolu üle kogu inimese elu ulatub.

Nõnda on hea elada. Kindel. Sest Jumal ei ole enam piiratud minu eksistentsiaalsete või teoloogiliste vestluste, kirikumüüride või kirikupühadega, vaid ma ise olen üleni Temast ümbritsetud. Ja nii saavad reaalsuseks vana testamendi lauliku sõnad: “Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale.” (Psalm 139:5.)

Teinekord on tunne, nagu kuuluks Jumal vaid paksude kiviseintega kirikumüüride vahele või harit teoloogide eksistentsiaalsetesse mõtisklustesse, igatahes kuhugi, kus Temaga ümber käia osatakse. Või kui Ta kuulubki tavaliste inimeste ellu, siis käiakse Temaga ümber, justkui oleks tegemist asjaga, mis argipäeval kapi otsas ja liniku all seisab ning kasutamiseks või imetlemiseks vaid erilistel puhkudel ja suure ettevaatlikkusega välja võetakse. Kirikupühadel. Matustel. Sest kes teab, mis Temaga muidu kõik juhtuda võib. Kulub veel viimaks ära niimoodi.

Ja ometi on olemas terve hulk inimesi – arvan end tagasihoidlikult nende hulka –, kes söandavad Jumalaga tihedamini kokku puutuda. Igapäevaselt. Argipäevaselt. Ka väljaspool kiriku kivimüüre. Ja nõnda on need inimesed teinud avastuse – Ta ei lähegi katki ega kulugi ära, on hoopis palju tugevam ja tummisem, kui esialgu võiks arvata. Ja on tõelisem, kui esialgu võiks arvata.

Igapäevane kokkupuude, võrreldes kirikupühaaegsete üksikute pühakojaskäikudega, loob suhtesse Jumalaga sügava ja tõsise dimensiooni. Asjad ja ajad saavad teistmoodi varjundi ja teistsuguse tähenduse. Mõni väike asi saab suureks. Mõni esmapilgul suur ja tähtis asi kahaneb väikeseks. Mõni keeruline probleem leiab lihtsa lahenduse. Ja mõni lihtsana näiv asi kasvab suureks ja keerukaks.

Eks ikka nõnda, kuidas kellegi tee ja olemine ning Jumalaga läbisaamine on. Kui aga suuta inimese ja Jumala suhte tuumani tungida, siis selle keskmes on avastus ja tõdemus, et Jumalal on midagi olulist ütelda inimese kogu elu ja selle iga aspekti kohta. Alguse kohta. Lõpu kohta. Ja ehk kõige enam vahepealse loo kohta. Ei ole midagi inimese elus, mis Jumala haardest väljapoole, puutumata jääks. Alguse kohta ütleb Jumal, et Tema ise on selle eest vastutav ja et sel on olnud mõte ja eesmärk. Lõpu kohta ütleb Ta, et seegi ei ole juhuslik ega jää Temast märkamata.

Ja nii jõuab Ta ikka selle keskmise, argipäevase osa juurde, mille kohta Ta kinnitab, et kuna algus ja lõpp on mõttega, peab selgi tänu sellele olema kindel mõte ja siht ja eesmärk. Ja nii saab elu ühtäkki hoopis suurema tähenduse, kui oleks võinud arvata. Elu saab sisukamaks ja mõttekamaks, olulisemaks ja mõjukamaks. Igal päeval ja igal teol ja igal suhtel on kaalu, näivalt juhuslikest asjadest saavad tähendusega asjad. Ja seeläbi tekib sügav vastutus iseenese ja teiste ees ning ühtlasi Jumala ees, kelle kohalolu üle kogu inimese elu ulatub.

Nõnda on hea elada. Kindel. Sest Jumal ei ole enam piiratud minu eksistentsiaalsete või teoloogiliste vestluste, kirikumüüride või kirikupühadega, vaid ma ise olen üleni Temast ümbritsetud. Ja nii saavad reaalsuseks vana testamendi lauliku sõnad: “Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale.” (Psalm 139:5.)

Jooga rütmis elavale Evele on jumal vaimses kehas

Eva Samolberg

“Minu elu on selline, et olen leidnud jooga enda jaoks ja see tähendab minule hetkes elamist,” räägib Uus Maa kinnisvarabüroo tegevjuht Eve Soppe. See ei tähenda sugugi seda, kui minna õhtul koju ja mõelda, et nüüd tegelen joogaga, tegelikult tuleks sellega tegeleda kogu aeg. “Ma elan jooga stiilis.”

Eve sõnul kirjutab ta oma kirju jooga stiilis, suhtleb klientidega jooga stiilis, räägib jooga stiilis, mis moodustab laiapõhjalise tausta. “Seeläbi saan ma kohe tagasiside, mis seisundis ma ise olen.” Jooga ei ole ainult füüsiline jooga kehale, sel on ka palju muid tahkusid, näiteks emotsionaalne taust, mentaalne taust ja taipamise taust ning vaimne keha.

Just vaimse keha juurde võiks Eve enda meelest kirjutada “kontakt jumalaga”. Igapäevaselt elu elades kasutavatki inimene neidsamu taustasid – hommikul ärgates ja end pestes kasutab inimene oma füüsilist tausta, samal ajal saab tunnetada, kas on mõni emotsioon. Inimene hüppab pidevalt ühelt taustalt teisele ning see tekitab segaduse.

Meil kõigil on olukordi, kus saame mõne kurva sõnumi ja elame pikalt sellel emotsioonil – päevi, nädalaid. Ühel hetkel see emotsioon vaibub, kuid mingis situatsioonis kerkib jälle esile ning inimene elab jälle seda läbi. “Mis on selle point?” küsib Eve.

“Minu sees on pingsus, elan seda läbi, olen sellest mõjutatud. Kui sedasi kasutada kogu aeg üht emotsiooni, siis ma tegelikult kasvatan seda.” Seda tunnistades peab Eve oma elurütmi väga elurõõmsaks, kuna on õppinud mitte kandma oma seljas vana taaka.

Inimese sisemaailm reageerib välismaailmale, mis tingib Eve sõnul selle, et inimesed annavad liigselt hinnanguid nii endale, oma välimusele, kõnele, emotsioonidele. Ka välismaailmale antakse hinnanguid toore jõuga, ilma piisavalt infot omamata. “See ei ole sugugi arukas.”

Kõige selle juures kaob inimesel oskus elada hetkes. “Elatakse liialt materiaalses maailmas ja võetakse seda tõsiselt,” kõneleb Eve. Saavutused, tahtmised ja ihad panevad meid unustama, et ehk tuleks hoopis midagi endast ära anda, et oleks vabam olla, et paraneks suhe teiste inimeste ja loodusega. Oleme liialt täis topitud läbielatud emotsioone, teame kindlasti, kuidas tohib ja ei tohi käituda.

“Ärge andke hinnanguid ning elage ajahetkes,” on Eve soovitus selleks, et olla õnnelikum. “Tuleks teha end lihtsamaks, visata välja need kindlad konstruktsioonid, peab-olema-mõtted, ning vaadata, mis siis sisemaailmas juhtub.”

Lembetu: usun vääramatu jõu olemasolusse

Eva Samolberg

Kadrina juurtega muusik Ahto-Lembit Lehtmets alias Lembetu leiab, et usk peaks pakkuma tuge, kuid totalitaarsed religioonid teevad seda vaid näiliselt – tegelikult on kõik võimumäng.

Kuhu liigitaksite end usulise kuuluvuse järgi? Kas üldse liigitaksite?

Ma olen eestlane, ma pean lugu oma rahva pärandist/pärimuskultuurist, ma tajun mind ümbritsevat keskkonda hingestatuna, ma usun vääramatu jõu olemasolusse. Seega võin üsna kindlalt väita, et olen omausuline ehk maausuline.

Kes või mis on jumal?

Kõrgem jõud kõikjal meie ümber ja loomulikult ka meis endis, millest sõltub kõik ja samas mitte midagi. Rohkem, ma arvan, ei olegi oluline teada. Vahendid jumalani jõudmiseks valigu igaüks ise. Siin peitubki maausu võlu. Maausku pole keegi kunagi loonud, vaid see on tekkinud ja muutunud sellel maal koos selle maa rahvaga lugematute põlvkondade jooksul.

Eestlasi on läbi aegade peetud üsna ateistlikuks rahvaks. Mis võis teie arvates selle tingida? Kas see üldse on nii?

Vaevalt et eestlased üldse ülemäära ateistlikud on. Arvan, et värdpildi on loonud sobilikust religioonist võõrdumine, vigane statistika ja tont teab kust tekkinud poos, mis usku üleloomulikesse jõududesse tunnistada ei luba.

Esiteks jäävad võõrreligioonid (kristlus, islam, budism jne) põhjamaa rahva jaoks võõraks. Maausuliste liikumisel puudub aga haare. Inimesed ootavad totalitaarsetele religioonidele omast selgesti mõistetavat alust (raamatute raamat jne), mida maausul ei saagi olla, ning seega kardan, et näiteks Maavalla Koja tegemistest võib tavakodanikel jääda mulje kui kahtlaste veidrike kummalisest sahmimisest (mida see muidugi enamjaolt ei ole).

Tegelikult on suur osa eestlastest endale tunnistamatagi omausulised/maausulised. Vanad tabud ja kombed elavad meie seas, ilma et me nende tausta endale teadvustama kipuksime. Siit jõuamegi teise punkti ehk vigase statistika juurde. Kui inimene ennast täpselt määratleda ei oska, lendab linnuke ateismi lahtrisse. Mul endal oli üleelmise rahvaloenduse ajal selline seik, et kui ennast omausuliseks mainisin, tehti linnuke ateismikasti. Ja kolmandaks poos, mis, ma kardan, on osalt ka sovetiaja jäänuk. Inimene, kes vitsaga veesoont otsib, rahvameditsiini viljeleb ja hingede ajal esivanematele küünla süütab, lööb ikka rusikaga vastu rinda ja ütleb, et on ateist.

Miks on teie arvates usul maailmas ja ajaloos niivõrd suur jõud? Miks on inimesele vaja jumalat?

Inimene vajab vaimutuge, õlatunnet ja juhatust. Usk ja religioonid seda pakuvadki. Seda teevad esmapilgul ka totalitaarsed religioonid, mille omailmad on paraku kitsad, ahistavad ja agressiivsed. Kultuuri piire jõuga võimu ja omakasu eesmärgil ületades loovad need religioonid aina uusi sõltlasi. Ma ei näe nende võimumängude taga jumalat. Ma ei näe nende religioonide taga isegi sidet meid ümbritsevaga. Vaimu harimine asendus samm-sammult võimumängudega juba enne pühakirjade teket. Piibel pole minu jaoks muud kui inimese allutamise – ilmalike käskude ja keeldude raamat. Selline kultuur ei ole jätkusuutlik ja hävitab ennast ajapikku ise. Ehk see ongi meie tänaste hädade allikas.

Kust võiks jumala leida? Kust teie leiate jumala?

Ma tunnetan jumala kohalolu pigem looduses ja kunstis, kui läbi käskude ja keelude jutlustajate suu. Imetlen kunstnikke, kes on saavutanud sideme jumalaga (olenemata nende religioossest kuuluvusest). See vaim, mida nende teosed kannavad, on ühtviisi ülev ja õõvastav.

Maausuliste vabad hinged

Risto Kukk

Kõneldes maausulise suhetest jumalaga, räägib Maavalla Koja vanem Ahto Kaasik, et sõna jumal on vaimsete olendite liiginimetus, mida soomeugrilased on kasutanud aastatuhandeid oma jumalate tähistamiseks. “Kuna tegemist pole nimega, tuleb jumal kirjutada väikse tähega. Zeus on jumal, Jehoova on jumal, Shiva on jumal jne. Niisiis on jumalaid palju ning igal põlisel rahval on neist oma arusaam,” selgitab ta.

Maarahvas tajub maailma hingestatuna, kõigel ainelisel on vaimne, hingeline mõõde. Nii on meie tähtsaimad jumalad maa ehk Maaema, vesi ehk Veeema, tuli ehk Tuleema, Äike ehk Uku. Kes usub inimhinge, sellel pole raske tajuda ümbritseva hingestatust. Aga virulastele on ju põliselt tuttavad ka puude, metsade, kivide, veekogude ja muude looduspaikade haldjad. Igal inimeselgi olevat oma haldjas.

Maausuliste hinged on vabad. “Meie jumalad ei keela meil vajaduse korral austada teistegi rahvaste jumalaid,” nimetab Kaasik.

Sõna maausk on tema hinnangul eksitav, sest erineb oluliselt võõrsilt toodud uskudest. Maausk on paljude põlvkondade jooksul kogutud vaimne pärand: teadmised,  arusaamine inimesest ja keskkonnast ning oskused elada tervelt ja õnnelikult, tasakaalus iseenda, teiste inimeste ja loodusega.

Maausk avaldub meie emakeeles, tuttavates tõekspidamistes ja tavades. Näiteks vastlapäevane liulaskmine, hernesupi söömine ja vurri tegemine on maausulise kalendri tavad. Samuti jaanitule tegemine, hingedeaja tähistamine, enne pühi saunas käimine ja paljud muud tavad on esivanemate maausulisest pärandist. “Lapsele nime andnud, abiellunud, pulmapidu pidanud, lahkunuid ära saatnud, olgu tuleriidal või maapõue sängitades, oleme samuti aastatuhandeid,” ütleb ta.

Esivanemate maausulist pärandit kannavad rohkem või vähem edasi kõik eestlased oma maailmavaatest ja usutunnistusest sõltumata. “Maausulisi eristab muist eestlasist vast ainult suurem teadlikkus pärandi väärtusest ja tähendusest ning soov seda edasi kanda,” lausub Ahto Kaasik.

Patt on tegu (või miski muu), mis on vastuolus Jumala tahtega.

Taevas on religioonis mõistetud kui jumalate elupaik; sealt pärineb kõik taevalik. Taevast on kujutatud ka kui kõrgeimat püha paika, paradiisi.

Põrgu on usundeis igavene kannatusseisund või ka paik, kus hukkamõistetud hinged viibivad pärast surma.

Ingel on üleloomulik olend või hing, tavaliselt inimkujul, kes teenib jumalaid. Langenud ingel on kristlikus traditsioonis taevast pagendatud ingel, kes hakkas vastu Jumalale. Paljudest langenud inglitest olevat saanud deemonid. Kristlikus demonoloogias tuntakse suurt hulka langenud ingleid. Neid loetleb näiteks 5. sajandist pärinev koguteos “Corpus Areopagiticum”.

Antikristuse all mõeldakse enamasti mingit kurja olemit, mis võistleb Jeesus Kristusega ning vastandub temale.                                    

(Allikas: Vikipeedia)