Sander Liivak: jaam ja kirik

Kes on aga kuulnud imekaunist rootsikeelset laulu “Mälarö kyrka” (“Kirik Mälari järve saarel”) või selle soomekeelset varianti “Vanha holvikirkko” (“Vana võlvkirik”) sellest, kuidas kantori poeg mängib vaiksel suveööl väikeses maakirikus orelit ja unistab kantori ametist, see mõistab, kui erinev on suhtumine kristlusse meil ja Põhjamaades. Soomes on luteri ja õigeusu kirik siiani riigikirikud, mille töötajaid peetakse avalikeks teenistujateks, pisut vabameelsemas Rootsis lahutati kirik riigist suhteliselt hiljuti (1. jaanuaril 2000).

On kuidagi sümboolne, et Mulgimaal endise Abja raudteejaama hoones tegutseb tänapäeval nelipühilaste kogudus. Jaam ja kirik on sarnased avalikud objektid. Need on kohad, kus midagi või kedagi oodatakse, kuid mitte üksi, vaid teistega koos, pealegi preestri või jaamaülema valvsa pilgu all. On suuri vaksaleid ja kõrgeid katedraale ning pisikesi teivasjaamu ja külakabeleid. Raudtee ja kirik kui organisatsioonid on hierarhilised struktuurid, kus valitsevad range kord ja kindlad käsuliinid.

Oote- ja palvesaal on sisustatud kõvade puupinkidega, kuid on sellele vaatamata sageli suursuguse arhitektuuriga, näiteks kõrge lae ja suurte akendega.

Raudtee tulek 19. sajandi lõpus pööras Eesti asustuse pea peale. Eestis on vähe näiteid olukorra kohta, kus vanast kihelkonnakeskusest on saanud raudteejaamaga asula. Sellised õnnelikud erandid on näiteks Jõhvi, Kadrina ja Keila.

Võtame näiteks Tapa–Tartu teelõigu. Põlised kirikukülad Ambla, Väike-Maarja, Simuna, Laiuse, Palamuse, Maarja-Magdaleena ja Äksi jäid ilma jaamata. Samal ajal kasvasid raudtee äärde uued tõmbekeskused Tapa, Tamsalu, Rakke, Jõgeva, Kaarepere ja Tabivere. Seal arenes tööstus ning sinna ehitasid maju käsitöölised ja kaupmehed nagu varem kirikuküladesse.

Tänapäeval on eesti rahvas võõrdunud nii luterlusest kui rongisõidust, mis meie esivanemate isekaid himusid hillitsesid. Ateist-materialist ei pea kallimaga voodisse minekuks ootama laulatust, vaid võib seda teha juba esimesel ööl pärast tutvumist. Autoomanik ei pea sõiduplaani uurima, kella vaatama ega rongi ootama, vaid võib kihutada soovitud sihtkohta iga kell, kasvõi keset ööd. Ühistransporti vajab ta ainult mandri ja saarte vahel liiklemiseks, nii et vanaaegne ootamise tunne tekib tal veel Virtsus, Kuivastus, Rohukülas või Heltermaal. Tamsalu oma jaamaga pole prestiižsem elukoht kui Väike-Maarja oma kirikuga.

Ateism ja auto annavad inimesele tohutu vabaduse. Iseasi, kas ta oskab sellega midagi mõistlikku peale hakata.