Kustav Veske maja küljes on uhked kunsttükid, kohe nagu väljanäitusel. Foto: Tairo Lutter

Majaperemees ja taieste autor Kustav Veske, Tõnise poeg, piilub väravale koputamise peale umbusklikult ukse vahelt. “Kas pilti võib teha?” küsib koputaja. “Tehke-tehke, nalja peab ju saama,” tuleb vastus, ja mees astub ukse varjust välja.

“Eks need asjad ole paljudele silma jäänud ja nii mõnigi on kinni pidanud, et pildistada,” räägib kunstihuviline pensionär, kel tiksub juba 85. eluaasta.

Oma sõnul huvitas voolimine teda juba kaugel kooliajal, kuid kunstihuvi pärineb ikkagi vanematelt. Pensionile jäi ta katlakütja ametist, kuid tema värvikasse elulukku mahub ka Saksa sõjaväes ja Kaitseliidus olek.

Ärkamisaja suurkujude Carl Robert Jakobsoni ja Lydia Koidula portree vehkis ta maha rahatähtedelt.

“Ega neid pilte kusagilt saada olegi. Käisin muuseumis Koidula nägu otsimas, saadeti Pärnu, et mingu ma vaadaku, seal on ausammas,” räägib Kustav Veske. Nii tuli pensipäeva oodata, et saja- ja viiesajakroonine välja otsida.

Kui jutt rahale liigub, läheb vana mees lausa põlema. “Kõik hinnad tõusevad, ja veel nii kiiresti. Aga mida sa tahad, kui endised kommunistid on eesotsas,” pahandab ta. Tema oma pensionis jakobsoni ei näegi, peab seina pealt vaatama. Kas Koidula ja Jakobsoni bareljeefile tulevad lisaks ka Hurt, Keres, Tammsaare, pole kuigi kindel, sest “olen juba nii vana, kurat, ega enam ei nikerda nõnda”.

Lisaks rahatähtedelt tuttavatele nägudele on mees nikerdanud veel näiteks Jeesus Kristuse. Aga see kunsttükk asub teise seina küljes.

Kustav Veske uurib külalistelt, kas need taiesed paistavad ikka Koidula ja Jakobsoni moodi välja. Paistavad küll. Eriti lisavad jumet puidust Jakobsoni ette pandud plastmassist pärisprillid.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0