Enn Lilienthali sõnul peab kehalise kasvatuse tund tekitama huvi spordi vastu. Foto: Aldo Luud

Kas on kuidagi õigustatud nõue, et laps peab arstitõendiga koolist puudutud päevadel olnud kehalise kasvatuse tunnid järele tegema?

Kui laps on haige ja puudub koolist, siis ta ei pea neid tunde järele tegema. Küll on aga kehalise kasvatuse aineski sellist materjali, mida on vajalik teada, et edaspidises õppetöös edukalt toime tulla (võistlusreeglid, tehnikate ohutusnõuded jms). Sama on ju ka kõigi teiste ainete puhul.

Kas võib lapselt nõuda dresside kandmist kehalise kasvatuse tunnis?

Kehalise kasvatuse tunnis saavad õpilased teavet ning kogemusi kehaliste harjutuste ohutu sooritamise kohta. Tavaline kooliriietus ei lase harjutusi ohutult ja õigesti sooritada. Teisalt võivad need riided kergesti määrduda või kahjustatud saada. Spordirõivas on sobivast materjalist (hügieeninõuete järgimine võimaldab vähendada terviseriske ja kujundada tervise seisukohalt olulisi harjumusi).
Kehalise kasvatuse tundides spordirõivaste kandmine on loomulik. Seda teavad nii õpilased kui vanemad ja selle nõude täitmist kahtluse alla ei seata.

Miks on normid vanuse järgi? Minu tütar oli IX klassis käies 156 cm pikk, aga teised tüdrukud 170 cm ringis. Tal oli teiste samaealistega võrreldes korvpalli vabaviskeid raske sooritada, aga nõuti ja ta sai halva hinde.

Kehalise kasvatuse tundides ei tohiks olla hindamisel üldse normatiive. Õpetaja peab arvestama õpilase võimeid ja nende arengut ning õpilase püüdlikkust uute oskuste omandamisel.
Kindlasti on erinevate soorituste juures võimalik arvestada nii pikkust, kaalu kui kehaehituse omapära.

Kuidas on normide täitmisega algklassides? Kui on näha, et teistes ainetes tugev ja viieline algklassilaps pingutab mis pingutab, aga ei täida viie normi, sest selleks puuduvad kehalised eeldused, miks siis ei tohi õpetaja lapsele vastu tulla ja viit panna?

“Vastutulek” peaks siis samamoodi esinema ka teistes ainetes (matemaatikas, muusikaõpetuses jne). Hindamise aluseks olevast haridus- ja teadusministri 16.11.2006 määrusest nr 41 “Õpilase hindamise, järgmisse klassi üleviimise, täiendavale õppetööle ning klassikursust kordama jätmise alused, tingimused ja kord” on leida, millistel puhkudel hinnatakse hindega “5”, “4” jne.
Kehalises kasvatuses hindab õpetaja eelkõige lapse püüdlikkust, kaasatöötamist ja tema arengut (näiteks: parandanud enda tulemust võrreldes eelmise õppeaastaga).

Mida peaks võtma ette kehalise kasvatuse ainekavaga, et tunnist osavõtt teeks spordiga tegelemise igale lapsele meeldivaks, ei tekitaks vastumeelsust ning innustaks inimest ka ülejäänud elu jooksul oma tervise eest hoolitsema? Või kas see üldse on selle aine ülesanne, ja kui ei ole, siis mis on selle õppeaine eesmärk - mida selle ainega saavutada soovitakse?

Kehalise kasvatuse õpitulemustena peavad õpilased paljut teadma, oskama ja suutma. See saavutatakse hästi eesmärgistatud ainetundides.
Vastumeelsus võib tekkida siis, kui koolil puuduvad võimalused selliste tundide läbiviimiseks (ei ole spordisaali, staadioni vmt). Ainekava on tihe, tunde vähe. Mõned probleemid võivad alguse saada ka õpetajakoolitusest.
Aine eesmärk on tõesti kujundada motivatsioon elukestvaks treeninguks ning arusaam, et terveolek sõltub regulaarsest ja eesmärgistatud füüsilisest tegevusest.

Mida peaksid ja/või võiksid teha kehalise kasvatuse tunnis füüsilisest koormusest arstitõendiga vabastatud õpilased? Talvel suusatundides, sügisel ja kevadel välitingimustes.

Õpilased, kes on tervislikel põhjustel kehalise kasvatuse tundidest pikka aega vabastatud, peaksid käima arsti soovitusel ravivõimlemises või harjutama individuaalselt arsti ja õpetaja soovituste järgi (seda on ka võimalik hindamisel arvestada).
Kuna kehalise kasvatuse õpitulemuste hulgas on nimetatud, millised teadmised peavad õpilastel olema, võib õpilasele anda ka ülesande leida mingist allikast teavet, mis puudutab teatud spordiala, lasta otsida Internetist infot mõne sportlase kohta, koostada kaasõpilastele viktoriiniküsimused teemal, mida tunnis käsitleti vmt.

Kas kooli kehalise kasvatuse tunni esmane eesmärk ei peaks olema mahajääjate füüsiline arendamine? Tugev ja osav saab oma koormuse trennides kätte, nõrk jääb aga hoopis viletsaks, kui tunnis huvitav pole. Kuidas sellele vaadatakse?

Kehalise kasvatuse tund ei ole mõeldud füüsilise mahajäämuse likvideerimiseks. Kahe tunniga nädalas ei jõua õpilane ette areneda ega ei ole võimalik mahajäämust vähendada. Selleks peab õpilane tegelema spordiga ka pärast kohustuslikke koolitunde.
Tund on võimalik ja vajalik planeerida sellisena, et kõigil oleks huvitav ja see oleks kõigi jaoks jõukohane, aga samas arendav.

Kui palju käib keskmine kehalise õpetaja end täiendamas? Kus?

Kui palju üks kehalise kasvatuse õpetaja end täiendab, ei ole võimalik öelda. See sõltub õpetajast endast, kooli võimalustest ja prioriteetidest.
Täienduskoolitust korraldavad nii Tartu kui Tallinna ülikool. Eesti Kehalise Kasvatuse Liit (EKKL) korraldab iga kahe aasta järel rahvusvahelisi suvekursusi, mis kestavad nädal aega ja käsitlevad peaaegu kõiki õppekavas ettenähtud spordialasid.
2007. aastal toimus suvekursus Haapsalus ja sellel osales kokku üle 400 õpetaja, nendest 350 Eestist.
Üks kord aastas toimub EKKLi konverents.
Regulaarselt toimuvad kehalise kasvatuse õpetajatele Võrumaal Kurgjärvel talvepäevad, kus igal aastal osaleb ligikaudu sada õpetajat. Lisaks võimalusel ka rahvusvahelised täiendused, eelkõige Soomes.
Et kehalise kasvatuse õpetaja võib olla lisaks treener, huvijuht, inimeseõpetuse õpetaja (ka muu lisaeriala), siis käiakse kindlasti väga erilaadsetel koolitustel.

Riikliku õppekava osaks oleva kehalise kasvatuse ainekava sissejuhatuses märgitakse väga arukalt, et “tundides õpitakse ennekõike niisuguseid harjutusi/spordialasid, mida õpilased saavad kasutada oma vaba aja liikumisharrastustes”. Aga miks tunnis on ikka tireltõus rööbaspuudel, toenghüpe üle kitse, kaugushüpe ja kuulitõuge, kuigi arvatavasti vähesed õpilased kasutavad neid harjutusi/spordialasid oma vaba aja liikumisharrastustes?

Õpilane peab õppima tunnetama oma kehalisi võimeid. Et teha endale sobivaid valikuid ja oleks huvi spordiga tegelemise ja selle jälgimise vastu, on vajalik teada erinevatest spordialadest, nende reeglitest ja nende mõjust kehaliste võimete ja koordinatsiooni arengule.

Miks teismeliste tüdrukute kardiovaskulaarset vastupidavust peab arendama tingimata jooksuga, kui parema meelega teeksid nad aeroobikat?

Kehalise kasvatuse tunnis võib tegeleda ka aeroobikaga. Kuid teada on, et kõige paremini arendab kardiovaskulaarset vastupidavust aeroobne tegevus ehk kestvusjooks võimetekohases tempos.

Kust võtavad kehalise õpetajad nn normid (kui pikk kaugushüpe annab millise hinde), kui riiklikus õppekavas neid pole?

Tõenäoliselt on hindamise aluseks võetud üheealiste õpilaste tulemused.

Kas kehalise kasvatuse õpetajatele saaks maksta mingit lisatasu (nt komandeeringuraha) lastega võistlustel käimise eest?

See on kooli juhtkonna ja õpetaja vaheline kokkulepe, sellesse ei ole võimalik väljastpoolt sekkuda. Koolis lähtutakse kokkulepitud lähetustingimustest. Ei ole konkreetset teavet, kuidas on erinevates koolides see olukord lahendatud.

Oletame, et olin terve veerandi kipsis. Mis saab minu veerandihindest?

Kui õpilane on terve veerandi vabastatud, siis võib õpetaja jätta sellel veerandil õpilase hindamata ja õpilane sooritab harjutused, mida hinnati, järgmistel veeranditel. Õpetaja võib anda kipsis õpilasele praktilisi harjutusi, mida õpilane on võimeline antud olukorras sooritama, või ka teoreetilist laadi ülesandeid (eespool kirjeldatud).

Milline haridus peab olema kehalise kasvatuse õpetajal? Kui piisab ainult keskharidusest, siis mis kompenseerib akadeemilise hariduse puudumise? Mõni keskharidusega õpetaja on lausa vanemõpetaja.

Õpetajal peab olema pedagoogiline kõrg- või keskeriharidus õpetatavas aines või ainevaldkonnas või muu kõrg- või keskeriharidus õpetatavas aines või ainevaldkonnas ja läbitud 160tunnine pedagoogikakursus (“Pedagoogide kvalifikatsiooninõuded”).

Kuidas peaks õpetaja käituma suusaveerandil lapsega, kelle vanematel pole majanduslikel põhjustel võimalik suusavarustust osta, kusjuures koolil oma suusabaas puudub?

Kui koolil puudub oma suusa- või uisuvarustus, siis ei saa kool seda õpilastelt nõuda, vaid soovitada. Õpetaja peaks leidma nendele õpilastele teist laadi sportliku tegevuse (uisutamine, kelgutamine vm).

Kas last tohib kehalise kasvatuse tunnis karistada hindega üks, kui ta valib koolivälisel ajal toimuva võistluse asemel oma põhitegevusala treeningud, milles käib ettevalmistus kahe päeva pärast toimuvaks võistluseks?

Eespool viidatud haridus- ja teadusministri määrusest on näha, millal hinnatakse hindega “nõrk” (“1”). Kirjeldatud puhul see kindlasti põhjendatud ei ole.

Kas kool saab sundida last ilma lapsevanema nõusolekuta esindama kooli koolivälisel ajal ja öelda lapsevanemale, et tema laps peab minema nende etteöeldud kohta? Kas lapsevanemal ei ole õigus suunata oma last treeningutele, mis on pealegi tasulised ja mida ta ise finantseerib?

Kool ei või lapsi sundida lapsevanema nõusolekuta õppevälisele tegevusele. Alati saab aga vajadust põhjendada ja kokku leppida.

Mis peaks tagama selle, et kehalise kasvatuse ainekava ehk läbitavad spordialad oleksid üle riigi ühesugused ehk kuidas välistada mõnede õpetajate n-ö eksperimenteerimine, kus püütakse lastele tutvustada vähelevinud spordialasid, nt orienteerumist? Laps ei saa ju omandada teadmisi kõigi maailma spordialade kohta, vaid peab omandama elementaarsed teadmised sellest, kuidas tervist hoida ja vigastusi vältida.

Kahjuks on meie koolides kehalise kasvatuse tundide läbiviimiseks erinevad materiaalsed võimalused ja igal koolil on õigus kohandada riiklik ainekava vastavalt oma kooli võimalustele: riikliku õppekava järgi koostatakse kooli õppekava.
Orienteerumine on aga väga oluline ala, mis eeldab erinevates ainetes omandatud teadmisi ja oskusi (loodusõpetus, geograafia jne) ja annab olulisi oskusi edaspidises elus toimetulekuks. On suurepärane, kui koolis leitakse võimalus ka orienteerumisega tutvumiseks. Orienteerumine on nii III kooliastme kui gümnaasiumiastme õppetegevuste hulgas.

Kas on mõeldav õpilaste hindamine, mis järgiks seda, kas tema konkreetsed sooritused on aja jooksul paranenud või halvenenud?

Õpilaste hindamisel ongi õige arvestada konkreetse õpilase võimeid ning võimalusi antud soorituse momendil ja õpilase isiklikku arengut.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.71