Urmas Lennuk vaatab ja näitab vaatajale, mis ja kes on “Päeva lõpus”. Räägib koos näitlejatega Eesti küla lugu. Räägib eleegitsemata, uskudes küla jäävusse. Foto: Arvet Mägi

Mis on päeva lõpus? Kes on päeva lõpus? Ühesõnaga: mis lugu on “Päeva lõpus”?

Kõige põhilisem vastus ongi küsimuses endas - “Päeva lõpus” ongi lugu. See on täiesti tavaline lavastus, kus viis näitlejat jutustavad tegelaste kaudu ühe Eesti küla lugu. Aja lugu. Kodu lugu. Küla lugu. Vendade lugu. Külakooliõpetajanna lugu. Vana Tepo lugu. Metsamees Hannese lugu. Ja loomulikult ka Vanaisa lugu.

Lugu lootusest ja usust, et ehk lõpeb kord see mammona järele kihutamine ja Eesti küla saab jälle vabaks. Et ei peaks tundma hirmu pere ja kodu tuleviku pärast, kus moodsa tsiviliseeritud küüditamise käigus suunatakse inimesed oma kompsudega teeotsale, mis viib linna või keskustesse.

Kas “Päeva lõpus”on pigem helge või pigem sünge lugu?

Jällegi - kustpoolt vaadata. Minu jaoks on see rõõmus. Eesti küla jääb kestma, olenemata sellest, millised on need muutused tema sees.

Minevikust küünte ja hammastega kinni hoida pole võimalik. Või nagu Tepo ütleb: kunagi pole nii, et kui midagi kaob, siis kaob kõik. Ikka tulevad uued asjad. Kui ükspäev paistab päike, siis teinepäev kallab vihma ja kolmandal keerutab jälle lund.

See on pigem jõuline lugu. Masendust külvata pole me lavastusgrupiga küll eesmärgiks seadnud.

Mis žanrisse “Päeva lõpus” paigutada? On sellisel liigitamisel üldse mõtet?

Kaheksa teatris töötatud aastaga olen hakanud aru saama, et žanri määrab vaataja. Kui ühe jaoks võib ta olla ohudraama, siis teise jaoks külajant, kolmandale sotsiaalporno, neljandale dokumentaalne lavastus. Ise nimetaksin seda ikkagi õnnelikuks külaks kahes osas.

Kui kerge või raske on kirjanikul enda näidendit lavastada?

Praegu ma ei kujutaks ette, et läheksin tegema mõnda võõrast lugu. Need on head näitemängud, aga siis peaks olema lavastaja.

Mul ei olnud paraku inimest, kes oleks öelnud, et “tahan teha eesti rahvast eesti tüki”. Eks ma siis teen ise. Mul ei olnud valikut.

Saan aru lavastajate hirmust, et eesti elu pole justkui väga huvitav ja seda pole lihtne teha, eriti suurel laval. Kahe puu vahel metsas või kusagil mõisas on lihtsam.

Viie inimese lugu oleks väga mugav teha kuskil intiimses väikeses saalis, aga kuna mõte on selles, et seda jõulisemalt teha, siis läksime suurde saali. Ja arvan, et näitlejad on selle väga hästi täitnud. Saab küll teha väga jõuliselt sellist intiimset asja. Niisugustest teemadest nagu lapsepõlv ja mälestused ei pea sugugi üksnes kannatades ja eleegitsedes rääkima.

Kas ei tekkinud kiusatust astuda “Päeva lõpus” ka kolmandasse ehk näitleja rolli?

Ei. Samamoodi nagu ei tekkinud kiusatust astuda kunstniku rolli või hakata Tiit Kalmu asemel tegema lavastusala juhataja tööd. Laval olgu ikka näitlejad.

Kuivõrd “Päeva lõpus” on mingil moel sugulane näidendiga “Rongid siin enam ei ...”?

Mida see muudaks, kui ka oleks? Loomulikult, kui keegi tahab, siis seosed on olemas. Vendadel on samad nimed nagu näidendis “Rongid siin enam ei...”. Aga “Päeva lõpus” on igati iseseisev näidend ja siin pole vaataja jaoks oluline, kas ta on midagi enne näinud.

Rakvere teatri mängukavas on kaks haiglalugu - “Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale” ja “Kohatu visiit”, kaks heroilist värssdraamat - “Johannese passioon” ja “Cyrano de Bergerac”. Kas “Päeva lõpus” astub duetti või dialoogi lavastusega“Vanaema juures” (küla, kevad, ennast/õnne otsivad inimesed ...)?

Liblikal on tiivad ja kotkal on tiivad. Mõlemad lendavad. Täpselt nõnda suhtlevad ja suhestuvad ka “Vanaema juures” ning “Päeva lõpus”.

Eelmine lavastus “Hommikueine Tiffany juures” valmis teil aastal 2002. Miks nii pikk vahe? Miks lavastab üks õppinud lavastaja nii vähe?

Ma ei oska lavastada. Aga kui olen käinud oma näidendite lavastusi vaatamas, on hakanud tunduma, et niimoodi oskaks ise ka. Nüüd siis proovisin ära. Sain targemaks.

Mis mõttes “ei oska lavastada”?

On näitlejaid, kes on näitlejad, ja on näitlejaid, kes lihtsalt töötavad näitlejana. Lavastajatega on sama lugu. Eestis on ehk viis-kuus lavastajat, ülejäänud lihtsalt teevad seda tööd. Diplom ei tähenda, et inimene oskaks oma tööd hästi teha.

Minu roll oli säilitada kaine mõistus, kuulata ära arukad ettepanekud, rääkida, mida mina tahan. Ja siis leppisime asjad kokku. Tegime sellist pragmaatilist tööd. Mulle tundub, et lavastamisel peaks olema niisugust emotsionaalset innustamist rohkem. Muidugi on ka igasuguseid erinevaid võtteid.

Miks võiks/peaks tulema inimene vaatama lavastust “Päeva lõpus”?

Ega ei peagi. Ega ma ise ei viitsiks ammu enam vaadata, kui seal poleks selline trupp. Kui seal poleks sellist kunstnikutööd. Kui seal poleks sellist helikujundust. Kui seal poleks sellist teatrit, mis töötas kõik need kaks kuud lavastusega kaasa.

Me püüdsime teha kõige paremas usus head teatrit, mida mäletan lapsepõlvest. Vana, head, lugu jutustavat papist teatrit, kas asjadel on põhjused ja näitlejad laval teavad, mida nad teevad. Eestlane kui põhjarahvas armastab jutuvestmist. See ongi kõik. Kes on sellisest teatrist puudust tundnud, palun! Uksed on lahti.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5