Kodust laulmine on tõsine ja rõõmus asi, on kirjutatud kõige väiksemate peoliste keskendunud nägudele. Kui ainult päike nii silma ei paistaks ja dirigenti näeks ... Foto: Arvet Mägi

Virumaa noorte laulupeo “Kodu” eelhetkil Rakvere Vallimäe lauluväljakul valitsenud Browni liikumine saab suuna laulupeo üldjuhi Hirvo Surva sumehäälsete sõnadega: “Kõik lauljad, koguneme nüüd oma kohtadele!”

Kaosest tekkinud värvilaigud-koorid voolavad ojadena lavale üheks laulujärveks.

Või koonduvad mesilassülemiks.

Et laulupidu kannab pealkirja “Kodu”, astuvad pidukõnesid pidama isad. Rakvere linnaisa Andres Jaadla sõnab, et sai äsja põnnide paraadiga kinnitust - noorte laulmise rõõm ja lust, üldlaulupeo traditsioon ja eestlus jäävad kestma. Peo korraldanud Lääne-Viru Omavalitsuste Liidu juhtisa Toomas Väinaste a cappella esitatud Anna Haava ja Miina Härma “Ei saa mitte vaiki olla ...” algus loob lavale ja kuulajatest kirjutele mäeveerudele keskendunud tähelepanu.

Mu aja- ja elulugu

“Tere, kõik see pere!” alustab Hirvo Surva. “Tere, emad! Tere, isad! Tere, vanaisad! Tere, vanaemad! Tere, õed! Tere, vennad! Tere, sõbrad!” teretab peo kunstiline juht ja lavastaja kogu peret ning saab tuhandeid teresid vastu.

“Tuletaks kõigepealt meelde, kuidas kodu tekkis siia põhjamaa kaldale, kuidas meri seisma jäi ja mida me sellest maast üldse arvame. Rene Eespere “Ärkamise aeg”. Ise juhatan,” võtab Hirvo Surva, valge pluusi käised üles kääritud, lauluotsa üles.

Siimeri/Alliksaare “Homme” lauldud, saadab laulupereisa oma lauluhõimu “korraks laiali” ja kutsub kodust laulma kõige pisemad - mudilaskoorid.

“... mulle laulavad öömetsa viiulid, põdramokad mul annavad musi ...” ümisevad mudilaste klassikaaslased mäenõlval kaasa koolist tuttavat ja armsat Priit Pajusaare ja Leelo Tungla “Samblalõhnalist laulu”.

“Nüüd võivad mudilased minna isside-emmede juurde, nende juurde, keda väga armastavad,” lubab peoisa Surva ja kutsub lavale poistekoorid. Poisse kihutab kohale sellest ja teisest suunast ning dirigent tähendab, et kuigi proovis sai kõik ära sätitud, läheb “väikestel meestel ikka mõnikord midagi sassi”. Aga Karl August Hermanni “Teretus” kõlab Viivi Vooranna juhatamisel igati mehiselt.

“Siin ongi mu saatus ja sugu, mu aja- ja elulugu,” mõtestavad noormehed Hando Runneli sõnadega kodu ja kodumaad. Neiud, nagu ikka, laulavad armastusest: Urmas Sisaski ja Anne Kahro, Henn Rebase ja Hando Runneli viiside-värsside kaudu.

Üle-eestiline Noorte Sümfooniaorkester, kes lauljaid saatnud, saab soolosõna Eduard Tubina “Ristpulkade tantsuks”. Segakoorid jutustavad “Nooruse unenägu”, teevad Tormise “Eesti tantse” ja unistavad “Ma tahaksin olla öö”, lastekoorid arvavad, et “Ei tahagi minna” ja esitavad “Tuulepuuhuulte luulet”.

Kui Hirvo Surva ühendkoorid kokku hõikab, tullakse suure jooksuga igast kaarest - oma pere juurest. “Poisid!” kutsub Surva isaliku rusikavibutusega sekeldajad korrale.

“Oleme saanud kokku uuesti selleks, et koos laulda, koos paluda seda, et siin Maarjamaal kõik läheks hästi, et kodus oleks rahu,” sõnab Surva. “Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead ...” veereb laul üle Vallimäe. Südames laulab Tõnis Mägi “Palvet” igaüks kaasa.

“Alustasime juttu kodust, kus on emad, kus on isad, vanaemad ja vanaisad, õed ja vennad ja kõik head sõbrad. Kui me kõik üksteisest hoolime ja teineteist hoiame, on kodud tugevad ja peavad vastu kõigile raskustele, mis võivad ette tulla. “Üksteist peab hoidma” - nii on seadnud laulu muusikasse Kadri Hunt,” räägib Hirvo Surva.

“Kui näed, et keegi tunneb rõõmu, siis ole rõõmus temaga - jagatud rõõm on poole suurem. Kui näed, et keegi tunneb valu, siis ära mine temast mööda, vaid vaev võta jagada, siis koorem on kergem ...” laulab tuhatkond last, kuis hoolida linnust, loomast ja ligimesest.

“Ükskõik kui kaugel me kodust oleme, tagasi tulles tundub see meile kõige parem, kallim ja kodusem koht. Meie kodu on ju siin, Virumaal,” ütleb Hirvo Surva ning kutsub lauljate aplausi ja kisakoori saatel kõik dirigendid Tiina Kippeli “Virumaa laulu” kaasa laulma.

Kalli kodustele

Maavanem Urmas Tamm lausub, et koos laulmine aitab tunda ühtehoidmist mineviku ja olevikuga, usku tulevasse ühtehoidmisse ning hoolimist ligimesest. “Seni, kuni püsib su kodu, seni püsid ka sina. See annab julgust vastu minna homsele. Armastagem üksteist,” võtab maaisa Tamm peo otsad kokku.

“Ma tahtsin öelda, et kui pidu lõpeb ja te nüüd koju lähete, siis tehke kalli emmele, patsutage issile õlale, ka vanaemale andke musi põsele ja vanaisale suruge käsi pihku. Ja sõpra tervitage, ja tuttavaid. Sest kui neid meie ümber pole, siis kodu polegi. Aga kõigiga koos on kodu olemas,” ütleb Hirvo Surva, tänupärg kaelas, vaigistab tulihingelise aplausi ja peorõõmuhuilged, tõstab käed viimaseks lauluks.

“Ta lendab lillest lillesse ja lendab mesipuu poole ... Ja langevad teele tuhanded, veel koju jõuavad tuhanded ...” laulavad Virumaa lapsed.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0