Ballett-martüürium jahtuva pärnaõieteega

Inna Grünfeldt
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toatüdrukud.
Toatüdrukud. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Ma olen kaunim, ma olen targem, ma olen rohkem väärt. Aga ikkagi tuleb mul üksnes kasida Proua tagant ja taluda tema alandavat armulikkust ... Kus on toatüdrukute kannatuse piir?


Nad on tõepoolest imetabaselt esteetilised, nii Solange kui Claire. Nii Ülle Lichtfeldt kui Tiina Mälberg. Aga Proua - Anneli Rahkema - kusagil peegli taga on tuhat korda kaunim veel. Sest tal on armuline härra, raha, ehted ja positsioon.


Labasem on ta ka. Aga see ei loe. Tema ülbet armulikkust ja kingitud kleite on iga päevaga raskem taluda. Surve peas tugevneb. Mängud võtavad konkreetsemaid mõõtmeid. Ja siis on aeg küps keeta pärnaõieteed ...

Igatsus endast välja

Hendrik Toompere juuniori lavastatud "Toatüdrukud" algab kui ballett. Solange ja Claire liuglevad, siuglevad, keerlevad, tipivad, tantsivad ... malet. Solange roomab ja nühib. Ometi ei kao põrandalt vereplekki meenutav küünelakk. Mängu-proua tõukab lakipudeli ikka ja jälle muuseas-võimuka varbamüksuga ümber.

Kummikinnastatu on kõnts. Ja kõntsaks ta jääb. Kui ta ei söanda minna lõpuni. Millise lõpuni, võtab naistes aina selgema kuju.

Mäng käib võimu ja alanduse piiril, talumise ja talumatuse piiril. Elu ja surma piir nihkub aina lähemale. Kuigi küsimus "kes?" näib algusest peale klaar, pole miski ometi lõpuni selge. Nagu elus ja surmas ikka.

Peegel, selle hooaja Rakvere teatri armastatuim kujund, lisab toatüdrukute topeltmängudele kihilisust, annab teenijannade kirglikult lõõskavaid silmi tagasi peegeldades neile võimaluse kõrvaltvaataja kalgiks kiretuks pilguks. Peeglis peituvad nii eneseimetlus kui
-kontroll, kalk kinnitus sihitule, ubriku ja teenijarolli kesta surutud seksapiilile. Mäss mõttetu proua ja mõttetu, füüsist ja vaimu allasuruva rolli vastu hakkab üle keema.

Nemad kaks - paremad, targemad, ilusamad - on märtrid. Neil on õigus olla üle, aga nad on vajutatud alla. Nad tahavad viimaks võtta seda, millele neil on õigus.

Päriselt. Mitte koristada äratuskella tirina peale kibekiiresti seifi pärleid, keesid ja kingi. Mitte vajuda heldel käel kingitud rõivaste eest tänureveranssi. Ehkki see on neile verre kasvanud, nõuab veri nüüd midagi muud. Saada endast välja. Eikeegist keegiks. Tappa end sõltumatuks.

Selles seisus voolavad hea ja kuri ühendatud anumate põhimõttel ühest teise, liiguvad kaasa kõikuva vaimu ebastabiilsusega. Õhk ruumis krutib kuumust. Aken lüüakse lahti.

Sisse tungiv pärisvalgus, karge õhk ja tänavaelu hääled saavad lavastuse osaks, muutuvad kujundiks, hägustavad reaalsuse ja ebareaalsuse piiri. See mõrv toimub siin ja praegu. Ja taksot peaks olema lihtne püüda.

Õdede omavaheline duett-duell võimumängude ja vastastikuse enesekehtestamisega, daam-teenijate märterlik alistuvus ja kuulekus Prouale ning tema suhtes tuntava vaimse üleolekutunde surutis kõnelevad pingsa detailirohkusega Ülle Lichtfeldti ja Tiina Mälbergi tasakaalustatud partnerluses. Anneli Rahkema Proua mängib neile väärika tausta.

Ollakse naised, daamid või tibid, nagu muutlike reeglitega mäng parasjagu nõuab. Rollide füüsilisel/tantsulisel poolel, selle musikaalsusel on Hendrik Toompere lavastuses oluline roll. Nagu Proua seifivõtmel, mis peab olema täpselt paigas. Ehk isegi sedavõrd sõna suhtes ketserlikul tasandil, et kui ei teaks sisu ega mõistaks keelt, jõuaks mõte ka tummfilmina pärale. Nagu balletis. Koos sõnaga on lihtsalt täiuslikum.
Lavastus on rütmikas, vaimukas, terviklik, stiilne.

Nüansirikas. Ervin Õunapuu punamustvalgest kujundusest hauataguse vangikongihääleni, muusikalisest kujundusest seksika rongisõiduni. Kandelaabri kohavahetusest kummikinda sõrmeplärtsude ja Solange'i purunenud sukavarvasteni.

Tõtt pole tarvis


Vann täitub veega. Ave, Proua, morituri te salutant ... Siin ei ole vaja kedagi, kes räägiks "minust ja mu asjast tõtt". Tantsijana graatsiliselt, kuid efektse plartsuga langevad toatüdrukud jahtunud pärnaõietee ja vee rüppe. Ei jää maha Prouagi.

Martüürium igal juhul. Aga kelle?


Kommentaarid
Copy
Tagasi üles