Katrin Reimuse novellikogu kõneleb õnnelikest inimestest

"Novellideni jõudsin nõnda, et kui kirjutasin oma pikemaid raamatuid, romaane, oli põhiline, millega kirjastajad rahul ei olnud ja hakkasid turtsuma, pikkus. Küsiti, et miks nii lühike. Mina ei tea. Mina sain oma asja ära öeldud ja minu jaoks lõppes lugu otsa," rääkis Katrin Reimus.

Reimuse arvates sobivadki lühikesed lood talle paremini. "Saab üks lugu otsa, saan millelegi muule mõelda," märkis ta. Ja lood tulevad ikka elust enesest.

Kirjutamine vajab julgust

Kaante vahele jõudnud 14 novelli on valminud kolme aasta jooksul. "Kui mõte tuli, kirjutasin selle ära. Siis jäin järgmist ootama. Selles mõttes on neid hea kirjutada, et ei sega hakitud ajagraafik," ütles kirjanik.

Noortele, lastele ja täiskasvanutele kirjutanud Katrin Reimus on sellesse kogusse sisse kirjutanud vanemat inimest.

"Päris palju on juttu üksindusest ja üksiolemisest. See on väga paljude inimeste probleem. Aga ma olen püüdnud mitte jätta nendesse lugudesse kurba ja nukrat alatooni, vaid pigem peaks välja kumama, et on olemas mingisugused pääseteed, on teistsugused teed, mida alguses pole näha või mis ei paista," rääkis ta.

Lühikese novelli kirjutamine võib olla raske. Novelliga "Järsak" käis Reimus paar kuud ringi, julgemata seda ära kirjutada. "Probleem, millega see algab, on juba natuke kõhedust tekitav. Küsisin siis oma ema käest, kas niisugust asja sobib kirjutada. Tema ütles, et see peaks palju lohutama mõnd inimest, kel selline mõte peas on. Selles mõttes iseenesest pole midagi kuritegelikku," rääkis Reimus kirjutamisega kaasnenud kõhklustest.

Kirjaniku ema Tiiu Kuhlberg rääkis, et tütar annab talle lugeda käsikirju ja küsib, mida ta arvab. "Ühe loo juures ma arvasin päris palju. Arvasin, et läheb liiga ameerikaunelmlikult magusaks. Ütlesin, et võib-olla ta teeks natuke ümber. Seda ta arvestas," ütles ema.

"Novelli "Järsak" kohta ta küsis, kas ma lõpetan selle rõõmsas või traagilises noodis. Vastasin, et palju mõjuvam on, kui sa lõpetad selle traagiliselt. Siis ta nii tegigi. Vaatasin, kui leidlikult see oli tehtud, mulle hirmsasti meeldis," meenutas Kuhlberg ja lausus, et talle meeldib tütre looming väga.

"Tundub, et ta on edasi läinud. Need on ikka olnud lahedalt kirjutatud, aga sügavust on juurde tulnud," arvas kirjaniku ema ja tunnistas, et on mõnd teost lugedes nutnud.

"Eriti vapustas mind lugu kodutust. Olen selle peale enne ka mõelnud, et mõnikord tõmbame liiga järsult ja jõhkralt piire. Me ei tea, mis on millegi taga."
Katrin Reimuse tütar Kaire Leemet, kes esitas raamatuesitlusel kaks ema sõnadele kirjutatud laulu, ütles, et ema novellid on sellised, mis panevad lugema viimase sõnani.

"Kui ta juba jutuga alustab, tahad teada, mis seal viimane sõna on. Nagu novell on - puänt lõpus. Kui ema neid lugejatega kohtumistel ette loeb ja viimane lause on kõlanud, tekib niisugune muhe sumin ruumis. See ongi see viimase sõnani," rääkis tütar ja kinnitas, et kogu pere naudib ema loomingut.

"Õnnelike inimeste" esitlusel Rakvere Galeriis valis näitleja Toomas Suuman ettelugemiseks novelli "Luule tapmine" ning arvas, et oleks huvitav teada, mis elu need äravisatud teosed hakkasid edasi elama.

Võib-olla oleks novelliraamat ilmunud kunagi hiljem, kui poleks sekkunud lugejad. Katrin Reimus meenutas, kuidas kohtumisel Karepal esitanud üks proua pärast paari novelli kuulamist väga konkreetses toonis küsimuse, et kust raamatut osta saab.

"Ütlesin, et see pole veel ilmunud," sõnas Reimus. "Aga need lood on nii huvitavad, ma tahan neid osta!" ei taganenud proua oma tahtmisest. "Siis leidsin, et pean ennast kätte võtma ja poolikud asjad ära lõpetama, et inimene saaks osta, mida tema tahab," tähendas ta.

Lugeja käivitab mootori

"Tänu inimestele, kes raamatuid loevad ja nende vastu huvi tunnevad, saavad olemas olla ka need inimesed, kes neid kirjutavad. Inimesed, kes ütlevad raamatute kohta mõnusaid asju, panevad tööle selle mootori, mis järgmisi raamatuid tekitama hakkab," kinnitas kirjanaine.

Katrin Reimusel on pooleli noorsooromaan, aga ta mõtleb, et see tuleks põhjalikult ümber teha, sest on kaua seisnud ja aeg on edasi läinud.

"Mõni novell kakerdab ka peas ringi, ei tea, mis neist edasi saab, kas saab asja või ei," mainis kirjanik.