“Vargamäe kuningriigi” lavastaja Jaanus Rohumaa jälgib Andrese (Üllar Saaremäe) juhitud töö- või ingliväe saabumist. Foto: Margus Ott

Mänguplatsi amfiteatri vasakus tiivas - Mäe väravast vaadates - võtab platsi inglikoor, paremas näitlejad. “Vargamäe kuningriigi” lavastaja Jaanus Rohumaa peab nõu inglikoori juhi ehk Hirvo Survaga.

“Tere päevast! Tore näha teid elu ja tervise juures,” tervitab lavastaja truppi ja sajapäist koori. “Mõne minuti pärast mängime läbi esimese vaatuse.” Minutipealt saab paika proovipäeva kava kella 15-22.

“Te olete inglid, jälgite, mis toimub, keerate pead korraga, väärikalt,” õpetab Hirvo Surva. “Ärge unustage ennast, ei ole mõtetega mujal, te olete rollis. Seda tuleb harjutada. Võtame asja tõsiselt, aga mõnuga,” loeb Surva entusiastlikele inglitele sõnad peale. Laulev ingel olla pole niisama lihtne.

Koori tuleproov

Läheb lahti. Labidast. Koer jookseb, kell käes. Indrek tuleb. Kaugelt. Noored kuningad Andres ja Pearu - Üllar Saaremäe ja Sepo Seeman - mõõdavad võimu ning õigust. Lavastaja jälgib mängu amfiteatri kõrgeimal astmel. Selja taga taevas.

“Stopp!” peatab lavastaja. “Kust me saame aega juurde võtta? Üllar, kuule, kas sa saad natuke aeglasemalt teha, 20 sekundit oleks vaja ...” Stseeni lõpp uuesti. Lõokeste laul helab üle välja ja metsa.

Koorid liiguvad. “Stooooop!” hõikab Rohumaa. “Hirvo, tead ...” peab lavastaja Survaga nõu. Indrek diskuteerib samal ajal koeraga. Pilvede varjud veerevad üle tuulise kuningriigi.

Stseen järgneb teisele. Oskar, Ott ja Elli. Eedi. Krõõt. 55 minutiga on esimene vaatus läbi mängitud. Lavastaja on rahul ning jagab näpunäiteid alles teist proovi kaasa tegevale inglikoorile. “Teeme alguse, esimese tuleku,” saadab lavastaja koori värava taha. Lohutusega, et “täiuslik variant on ainult meie peas”.

Koor jookseb. Ja huikab. Korra. Teise. Kolmanda. Surva innustab ja näitab hääle ette. Nii, et laaned mitmekordselt vastu hõikavad. Ka “kossa väärikus” saab proovimisega leitud.

Esimene vahepaus tuleb pärast kolmandat proovitundi. Jahe on. Fliisile vaatamata. Lavastaja Jaanus Rohumaa täheldab sama. “Soovitan tõsiselt kaasa võtta nokkmütsi, vihmariided, päikeseprillid ja soojad riided. Ilmad on heitlikud,” soovitab ta tulevasele publikule. Tasub hästi meelde jätta.

“Kõik on praegu graafikus,” sõnab Jaanus Rohumaa, kui esietenduseni on jäänud nädal. Arvab, et lavastus “Vargamäe kuningriik” võib jõuda peas eksisteerivale ideaalile üpris lähedale. “Kõik märgid näitavad, et peaks õnnestuma. Eile lisandus koor, kõik komponendid on kohal,” sõnab lavastaja.

Kust üldse tuli lavastusse koor? “Tammsaarel ei ole sellist. Minule on põhiliin selles loos Tiina - Indreku liin. Tiinat seob lapsepõlvemälestus inglite ja Indrekuga. Ma tahtsin Indreku lapsepõlve tagasi tuua. See on asja sisuline pool,” selgitab Rohumaa.

“Teiselt poolt ei ole vabaõhuplatsi huvitava teatriga täita kõige lihtsam ja mõeldes muusikakujundusele, mis peaks olema naturaalse heliga - ehtne laul, ehtne muusika -, jõudsin koorilauluni.”

Et lavastuse kontseptsiooni väljatöötamisel oli eeskujuks ka antiiktragöödia ja antiikteater, on koor lavastaja sõnul multifunktsionaalne. “See oli esimesi asju, mis oli selge, et siin on koor,” märgib lavastaja. Ja räägib, et sakraalse dimensiooni toob lavastusse vaimulik rahvalaul kui midagi eestlastele väga omast. “See pole saksa koraal, see on meie rahvalaulu baasil tekkinud. Sellepärast on siin see muusika. Nagu metsakirik.”

Elujanuste riik

Kohavaim annab lavastusse temast oleneva: kohinad, kajad, linnulaulu ja väljamägede suure mõtliku rahu. “Siin on tõesti kuninglik olla,” lausub kuningriigi looja Jaanus Rohumaa.

Sest Vargamäe on midagi enamat kui kaks talu. “Vana Pearu ja vana Andres on ju kaks vana kuningat, kes otsivad oma riigile pärijat. Indrek tuleb ning kerkib küsimus, kas ta on valmis kuningriigi üle võtma, on valmis asuma troonile. Ja mis hinnaga,” arutleb lavastaja.

“XIX sajandi mehed ja naised tegid talud tohutu kiirusega. Meil ei ole mõtet kuningaid otsida sealt, kus neid ei ole, vaid sealt, kus nad on - eesti inimene ongi oma kuningriigi valitseja. Needsamad talud olidki nende kuningriigid. Seal olid oma kuningapojad, oma rituaalid, oma õukond, oma sõjad nagu Andrese ja Pearu vahel.

Minu jaoks on loo juures oluline, et nad oleks lihast ja verest inimesed, kes on kirglikud, elujanused, edasipürgivad. Et püüda murda tavakujutlust uimasest eestlasest, kusjuures mina ei ole seda kunagi arvanud. Mõeldakse, et Tammsaare on midagi värvivaest, madalapilvelist. Selle looga katsun taevast natuke kõrgemale tõsta,” sõnab Jaanus Rohumaa ja tunnistab, et talle tuli 35aastaselt taaskohtumine Tammsaarega väga õigel ajal.

“Ma üha enam austan seda kirjanikku,” ütleb Vargamäel kuningriigi äratanud lavastaja.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3