Kui poistekooori algusaastatel 14 aastat tagasi kirikus aplausi ei olnud, jäid poisid tummaks, rääkis Ello Odraks. “Miks meile ei plaksutatud?” küsisid nad pärast kontserti. Nüüd on nad kõigega harjunud ja ei lase end segada.

Aga loomulikult on aplaus meeldiv, kellele siis tänu ei meeldi. “Rakvere kirikus on meid alati tänatud, ikkagi kodupublik,” ütles Odraks.

Eri maades on erinev temperament: Peterburi Maria kirikus oli iga loo järel võimas aplaus, Austrias aga mitte. See-eest tänasid nad lõpus koori püsti seistes ja kuumalt, kuni viimnegi laulupoiss oli kirikust välja marssinud. Hispaanias juhtus, et loo keskelgi elas publik oma tundeid välja. Ja muidugi kontserdi lõpus – kõik püsti ja lõputu aplaus.

Esinejale on aplaus sama, mis kisakoor sportlasele. Nagu Rakvere palliklubi viimaste mängude ajal spordihoones.

USA-s ja Euroopas on kirik usutempli kõrval ka vaimsuse, kultuuri tempel. Kiriku juures tegutsevad koorid, orkestrid, noortekollektiivid, bändid, ka tantsurühmad. Kirik on avatud ja tal on tihe side rahvaga.

“Meid segab ikka veel see nõukogude aeg, mis traditsioonid lõhkus,” arvas Hirvo Surva. Igal pool Euroopas (Skandinaaviast Vahemereni) julgevad inimesed oma tundeid koos muusikaga väljendada. Isegi Lätis, rääkimata katoliiklikust Leedust. Vaid Eestis justkui ei julgeta.

Kui inimene juba tuleb kontserdile ja talle see meeldib, on aplaus loomulik. See on tunnustus muusika esitajale, muusika loojale - ka austus Looja vastu. Arvo Pärtki ütleb, et ega tema ise loo, ta paneb vaid kirja Jumala loodut.

“Ma ei näe siin probleemi. Mujal kontserdil me ju plaksutame, kui muidugi meeldib,” kinnitas Surva. “Oma tunnete avaldamine pole patt. Olen ka ise vahel kohmetunud publikule aplausiks märku andnud.” Kui esineja juba publikule kummardab, võib talle alati tunnustust avaldada. Aga näiteks Andres Mustonen ei kummarda lugude vahel, sest aplaus segab teda.

Kui ette kantakse mitmeosalist suurvormi (missa, reekviem), siis ei plaksutata osade vahele ei kirikus ega kontserdisaalis, sest aplaus lõhub tervikut, segab keskendumast. Vahel kirikuõpetaja isegi ütleb enne kontserti, et täname muusikuid lõpus.

Hiljuti oli Nigulistes reekviemi ettekanne. Reekviem on leinamissa ja oli loomulik, et aplaus puudus. Kõik oleneb ikkagi situatsioonist, kontserdi eesmärgist.

Vahel harva võib ette tulla ka nii suurt muusikaelamust, et ei saagi plaksutada, ei suuda – aplaus lõhuks elamuse.

Taas algavad jõulukontserdid. Jõulud on rõõmupüha, Kristuse sünd. Ja loomulikult on rõõmu väljendus jõulukontserdil aplaus.

Raivo Riim, kombeline vestja

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5