Ajal, mil kõik räägivad majanduskriisist, on ilmselt tarbetu küsida, mis on inimeste jaoks tähtis. Töökoha leidmine või säilitamine, et pere oleks toidetud ja katus pea kohal. Kriisiolukorras tuleb inimestel tihtipeale ümber defineerida oma eesmärgid, väärtused ning seada uued suunad.
Raskematel aegadel küsivad paljud endalt: milleks ma siin olen, mis on minu elu mõte, kas mu elu on õnnelik? Kas kogu kokkuhoiu ja kärbete kõrval on mõeldud ka sellele, mis on meie sihid ning kuidas neid saavutada? Mis on meie kui ühiskonna jaoks tähtis?
Kui paljud Eesti elanikest on õnnelikud? Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu (2008) järgi oli viimase 30 päeva jooksul suurt või peaaegu talumatut stressi tundnud 15% elanikest.
Pikaleveninud stressi tulemuseks võib olla depressioon, mis võib viia suitsiidini - seetõttu jätab elu Euroopas ligi 58 000 inimest aastas, mis on suurem inimeste hulk kui surmad liiklusõnnetuste, HIV/AIDSi või mõrvade läbi. Eesti elanike seas on viimase 30 päeva jooksul esinenud enesehinnangulist depressiooni 29% elanikest - 32% naistest ja 25% meestest.
Sealjuures esines terviseseisundi järgi mõningal määral ärevust ja depressiooni 49% elanikest ja suurel määral 3% elanikest. Seega tundis üle poole elanikest end uuringu ajahetkel mõningal määral ärevuses või depressioonis. Kui paljud inimesed võivad veel siis praegusel ajal tunda depressiooni või ärevust?
Väsinud naised
Inimese elukvaliteeti mõjutab suurel määral ka tema uni. Une kvaliteet on tihedalt seotud vaimse tervisega - stress ja depressioon põhjustavad unehäireid ning vastupidi. Teadlased on välja pakkunud, et tänapäeva 24/7 ühiskond kannatab kroonilise unepuuduse käes, sest unehäired ja unetus on kuni 37% inimestest probleemiks.
Mainitud tervisekäitumise uuring näitas, et viimase 12 kuu jooksul on tundnud üleväsimust peaaegu alati 6% ning üsna tihti 42% elanikkonnast. Tunduvalt rohkem tunnevad üleväsimust naised - peaaegu alati või üsna tihti tunneb üleväsimust 52% naistest ning 41% meestest. Ka depressiooni esineb suuremal hulgal just nooremate naiste seas.
Miks on meie noored naised nii kimpus vaimse tervise probleemidega? Kas selle põhjuseks on kõrged nõudmised, mida nii ühiskond naistele kui naised ise endale esitavad, n-ö kujutlus täiuslikust noorest naisest?
Hoolitsetud välimus, kõrgkoolidiplom, hea töökoht, elukaaslane või abielu, laste saamine, kodu hoidmine, kaaslase pidev toetamine - kõik nii igapäevaseks muutunud standardid, mille järgi ennast pidevalt mõõta. Kas meie ühiskond sallib iseendaks olemist, standarditele mittevastamist?
Lisaks uneprobleemidele võivad depressiooniga kaasneda ärevus, foobiad, psühhoosid. Kõik see mõjutab tugevalt ka füüsilist tervist ja inimese töövõimet. Vajalikku abi pakuks tugisüsteem, et ennetada stressi ja depressiooni ning selle väljakujunemisel pakkuda inimesele farmakoloogilist abi kombineeritult teraapiaga. Millised on selleks võimalused?
Lastepsühhiaatreid Eestis on kokku 22, kuni 18aastaseid inimesi aga umbes 250 000. Psüühikahäireid arvatakse erinevate uuringutulemuste järgi olevat ühiskonnas vähemalt 10%, mis teeb abi vajavate laste arvuks minimaalselt 25 000 last.
Samasugune on olukord täiskasvanute psühhiaatrias, kus abivajajate hulk on mitu korda suurem abipakkujate hulgast. Lisaks ei tee ükski rohi vaimse tervise vallas imesid - inimestel on lisaks vaja teraapiat ja nõustamist. Tänasel päeval tähendab psühhiaatriline ja psühholoogiline abi enamiku jaoks aga kord kuus 20minutilist visiiti arsti juurde ning vastavalt oma rahakotile teraapia juurdeostmist. Paljud teraapiavõimalused on inimeste jaoks kättesaamatud just nende hinna tõttu.
Meditsiiniliselt probleemi justkui pole, sest inimesed on ju olemas ja füüsiliselt enam-vähem terved. Mingi hetkeni, vähemalt. On see olemine aga rahulolev? Õnnelik? Ning kas ühiskonna jaoks on see üldse oluline?
Kõrvalseisvad inimesed
Tihti ei peeta vaimse tervise häireid tõsiseks ning ei mõisteta ravi tähtsust. Depressiooni suhtutakse kui iseloomunõrkusesse või laiskusesse, mis muudab aga vaimse tervise probleemiga inimese elu veelgi keerulisemaks ja kurnavamaks. Diskrimineerimine füüsiliste ja vaimsete probleemide ravi vahel peegeldub nii poliitikas kui ka ühiskonna üldises suhtumises.
Maailma terviseorganisatsiooni andmetel arvatakse aastaks 2020 olevat depressioon teisel kohal töövõimetuse tekkepõhjusena vanusest või soost olenemata. Praegu on depressioon juba teisel kohal töövõimetuse põhjustajana 15-44aastaste vanusegrupis. Miks võtab ühiskonnas võimust depressioon, eriti noorte seas? Jäägu igaühe enda mõelda, kuidas ja mida enda vaimse tervise hoidmiseks teha.
Psüühilised probleemid võivad tabada meist igaüht - ükski inimene ei muutu seetõttu väärtusetumaks, kehvemaks ja ükski haigus ega häire ei ole õigustuseks inimesi eemale tõugata. Iga haigus mõjutab inimest ja tema elu, probleemide alavääristamine või tähelepanuta jätmine toob endaga kaasa alati suurema kahju. Proovigem liikuda üheskoos ühiskonna poole, kus tervis tervikuna on väärtus, mida toetab nii poliitika kui toetame meie - kõrvalseisvad inimesed.