Hetk kahe proovi vahel. Veel viimaseid päevi otsib lavastaja Jaanika Juhanson koos Rakvere teari näitlejatega vormi Ilfi ja Petrovi “12 toolile”. Foto: Arvet Mägi

Olete Rakvere teatri vastne palgaline lavastaja. Mis tõi teid Rakverre?

Esialgu käisid läbirääkimised vaid ühe lavastuse lavaletoomiseks. Aga ilmselt minu varasemad tööd ja jutuajamistes peanäitejuht Üllar Saaremäega avaldatud vaated teatrile kujundasid seisu nii, et olen nüüd siin koosseisuline lavastaja. Samas on mul töid ka mujal, näiteks paralleelselt on raadioteatris valmimas kuuldemäng Henno Käo lasteraamatu “Oliüks” põhjal.

Olete öelnud, et olete raadioteatrist vaimustuses. Miks?

Kuuldemäng on teater väga tinglikult, kuigi sealgi on näitlejad ja luuakse kujutluslikku maailma. Minu arvamust mööda on raadioteatri tööprotsessil isegi rohkem sarnasust filmi tegemisega. Kõigepealt võetakse lugu linti ehk salvestatakse, siis monteeritakse. Kui nn tavalise lavastuse lõppfaasis lisandub järjest uusi asju ja inimesi, on kuuldemängus risti vastupidi - montaažis oleme helirežissöör Külliki Valdmaga ainult kahekesi stuudios. Lisaks suudab kuuldemäng talletada hetke - mõni häälevärahtus võib näitlejal õnnestuda vaid ühes duublis, kuid kui see on juba lindis, on see alatiseks olemas. Vähe sellest - lavastajal ja helirežissööril on vaba voli välja valida ja kokku panna just need hetked, mis on mõjusaimad.

Kuuldemängu puhul on kõige võluvam aga fantaasia osakaal. Kui näitlejatöögi on raadioteatris kild killu haaval kokku kleebitav, siis isegi ruumid ehitab lavastaja vaid õhust ja helidest. Näitlejal ei pruugi salvestuse käigus ettekujutustki olla, millisesse ümbrusesse ta paigutub. Ning ka kuulaja võib tegelase ja atmosfääri kujutleda just selliseks, nagu ta fantaasia võimaldab.

Mis teid teatris huvitab?

Mind huvitavad publikutõlgendusele ruumi jätmine ja kummalised lood. Kuid iga lugu võib esitada erinevate vahenditega. Ja mind köidab pigem heas mõttes kunstlik ja veidi groteskne mängustiil. Ka minu lavastus “12 tooli” ei ole Ilfi ja Petrovi raamatu illustratsioon, kus järjest sõidavad ette ajastulikud majad ja toad, vaid mänguvõttestik on üsna kujundlik. Palju põhineb näitlejapoolsel panusel - peale peategelasepaari, keda kehastavad Peeter Jakobi ja Margus Grosnõi, on teistel näitlejatel keskmiselt seitse väiksemat ja suuremat rolli.

Miks seisab enamikus teie töödes loo autori nime ees või taga Jaanika Juhansoni nimi? Kas teos on üksnes alus mänguks?

Küllap see nii ongi. Mind huvitava lavastuse eeldus ei ole isemängiv dialoog, vaid võimalus uue fantaasiamaailma tekkeks. Et mind paeluvad kujutluspildid on enamasti visuaalsed, siis ei tee ma ka stsenaariumi sajaprotsendiliselt valmis. See annab suurema tõlgendusvabaduse. Võtan hoopis loost osad, mis mind paeluvad, ning seda materjali hakkame koos näitlejatega kujundama, kärpima, ümber tõstma ja ootamatusse konteksti asetama. Ja eks mõtted muutuvad ka tegevuse käigus. Tekst pole lavastuse eeldus, vaid vormub protsessis.

Kas sellepärast oletegi teeninud mittekonventsionaalse lavastaja tiitli?

See on muidugi väike liialdus. Tegelikult elame ikkagi XXI sajandil, kus teatris midagi eriti uut ei leiuta. See ei ole ka eesmärk. Tegelikult – iga vorm on minul isiklikult lihtsalt vajalik selle konkreetse materjali esitamiseks. Näiteks kuuldemängud on mul suisa traditsioonilised.

Mittekonventsionaalsus tähendab võib-olla hoopis kangekaelsust sellest kinni pidada, mis mind teatris huvitab. Ilmselt püüangi ise teha selliseid lavastusi, nagu mulle endale meeldiks saalist vaadata. Mulle meeldivad lood, aga need ei pea olema tingimata väga loogilised. Mulle meeldivad saladused nende lugude sees. Uued veidrad maailmad. Inimeste siseilmad. Mõtted ja psühhoosid.

Miks valisite lavaletoomiseks just Ilja Ilfi ja Jevgeni Petrovi “12 tooli”?

“Kaksteist tooli” ja “Kuldvasikas” on raamatud, mida ma võin suvalise koha pealt lahti võtta ja lõiguti lugeda, kui mul on halb või olen väsinud. See annab mulle jõudu. Sest minu jaoks ei ole see lihtsalt kelmikomöödia, mulle on tähtis Ostap Benderi elurõõm. Mängurõõm ja elujanu.

Seda materjali annaks teha väga mitmeti – ka väga ühiskonnakriitiliselt, väga karmilt. Samuti väga ajastutruult. Kuid minul ei saagi olla mingit arvestatavat nõukogude viidete ja leksika taaka, kuigi olen olnud isegi paari aasta jagu pioneer. Minu vaatenurk, mis lavale jõuab, on muinasjutt täiskasvanutele. Ega toolid või varandus neis polegi Benderile nii olulised, pigem tema totaalne energia ükskõik mille saavutamisel. Tema jaoks on oluline mängu ilu.

Kas pole raske lavale tuua endale nii olulist teksti?

Vastupidi, ma ei pelga puutuda seda, mis on mulle püha või kallis. Pigem just peab, et tunda ja aru saada, mis see on või kuidas see mulle korda läheb. Vahel peab julgema teha asju katki, et väärtustest aru saada. Teatud piirides lõhkumine võib isegi tervistav olla. Nagu ka teatris või elus pole täiuslikkus eesmärk omaette. Elus asi ongi see, mis on natuke katki, nagu inimene on huvitav, kui ta pole perfektne, pole nukk. Just nurgad iseloomudes, teatris, raamatutes on need, mis mind köidavad. Seda loovat katkisust nimetan ma ise positiivseks veaks.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5