Virumaa Poistekoor käis enne kodumail sünnipäeva tähistamist raske, kuid kauni kavaga kontserdireisil Soomes. Foto: Rasmus Kits

Tenor Tõnis Pruler, kes saab peagi Tartu ülikoolist arstipaberid, arvab, et poisipõlves süstitud lauluind jääb sügavalt inimesse. “Seda harrastust on raske maha jätta,” tähendab tulevane arst. Kuigi iga nädal Tartust proovis käia pole lihtne. “Õppimine täidab argipäevad, laulmine nädalavahetused,” on noorel mehel aeg sisustatud.

Poistekoori tuli ta üheksa-aastaselt. Sest õpetaja saatis, ema sundis ja ise tahtis ka. “Esimesed muljed ei olnud kuigi head - uus asi, muusika oli täiesti võõras, pilli ma ei mänginud. Kohe mitmehäälselt laulma hakata oli väga raske,” meenutab Tõnis Pruler. “Paar aastat tegin sunduslikku tööd, siis läks lõbusamaks. Algul oli tuttavaid vähe, siis hakkas tutvuskond laienema.”

Tulevase arsti arvates on koorilaul väga hea hobi. Pealegi on kooris “esiteks - väga tore seltskond, teiseks - on saanud reisida, ja muidugi - dirigendid”.“Viimastel aastatel on hoidnud meeskoori osa, mis loob stiimuli arenguks. Suure tööga saab väga hea tulemuse. Kuigi poistega on ka väga tore koos laulda,” lisab ta. Ja arvab, et kõige uhkem tunne on olnud laulda Estonia laval, kus küll ennegi mitmel puhul esinetud, koorikonkursi võitjana.

Nohisejaist sai sõpruskond

Poistekoori suure väe vimkasid ja juhtumusi ei jõuaks keegi kokku lugeda. Neid on nii palju, et ei tule esimese hooga meeldegi. “Norra reisi esimesel kontserdil enne esimest laulu juhtus ühel lauljal väike äpardus - pisike kõhutuul. Pool laulust kulus kooril naermise peale. Õnneks keegi saalis ei saanud aru – ikkagi võõras keel, vaatasid, et niisugused rõõmsad poisid,” arvab laulumees. Aastate jooksul lauldust peab Tõnis Pruler lemmikuteks lastelaulu “Taksojuht” ja poistekoori vana head hitti “Kikilips”.

Mairo Pajula, tenor, kes oli juba enne poistekoori sündi koolis tuntud laulumees, läks Virumaa Poistekoori katsetele isa käekõrval. “Ega mul suurt arusaama poistekoorist ei olnud ja alguses tekitas natuke kõhedust. Läksin oma vana muusikaõpetaja juurde, et ta aitaks laulud selgeks saada,” räägib florist ja lillepoe omanik, kes lõpetab kevadel Tallinna tehnikaülikooli kinnisvara haldamise erialal ning laulis vahepeal viies kooris ja ühes ansamblis.

“Virumaa Poistekoor on huvitav kooslus, seda iseloomustavad ühtekuuluvus ja missioonitunne. Seltskond on tore. Ja heade dirigentide käe all on lust laulda. Tore on ka see, kui uued väikesed poisid vaatavad, et oi-oi kui suured poisid, ja võtavad eeskuju,” sõnab Pajula, hääl lusti täis, ja imestab, kuidas saab olla, et ta on üle poole elu Virumaa Poistekooris laulnud. Ning ütleb, et kõige erilisem laul on “Virumaa laul”.

10aastane Sven Hõbemägi, tänane Eesti esimene rekreatsioonimagister, turismifirma projektijuht ja treener kahes jõusaalis, saabus poistekoori katsetele Aluvere koolist kogenud lauljana.

“Igaüks nohistas algul omaette, aga varsti saime sõpruskonnaks. Koorist leitud uued sõbrad on siiani mu parimad sõbrad,” sõnab bariton Hõbemägi ning hindab koori suurimaks kooshoidjaks seltskonda ja peadirigent Hirvo Survat. “Ühtsustunne ja õlatunne on kõige täpsemad koori iseloomustavad sõnad,” arvab ta. Ja peab “Virumaa laulu” koori kuldvaraks, mis iial ei kulu.

Kaks kolmandikku elust

Risto Moor läks Virumaa Poistekoori kuueaastaselt. Sellepärast, et ise tahtis. Ja lauluõpetaja soovitas ka. “Olin nii väike, et seda suurt ei mäleta,” märgib tenor Moor. Esimene mälestus pärineb koorilaagrist Võsul: hotellis oli külm. Aga seltskond oli hea ja lõbus, kinnitab “puhas IT-mees”.

Elust kaks kolmandikku laulnud Tartu ülikooli kehakultuuritudengit Rainer Vassiljevit kui lasteaias laulustuudios käinud poissi ei jahmatanud suur koor millegagi. “Pärast esimest proovi andsime kohe vanematele kontserdi,” on baritonil meeles. Seltskond, dirigendid ja kooriema Ello Odraks moodustavad koosluse, mis on lauljatele saanud peaaegu perekonnaks.

“Virumaa Poistekoor on koht, kus kaks korda kuus laupäeviti kõik kokku saavad. See ongi pluss, sest nii saab kõrgkoolides õppiv rahvas ka tulla, nädala sees poleks see võimalik,” sõnab Vassiljev ja lisab, et poistekoor on koht, kuhu tulles tekib nostalgia. “Lemmiklaulud tulevad ja lähevad,” tähendab kehakultuuriüliõpilane.

15 aasta jooksul on Virumaa Poistekooris laulnud enam kui pool tuhat noort meest.

Laulupisik on äärmiselt elujõuline pisik.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5