Kui Cupidol on pikad juhtmed

Inna Grünfeldt
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Harry (Tarvo Sõmer) ja Sally (Ülle Lichtfeldt) lavastuses "Kui Harry kohtas Sallyt".
Harry (Tarvo Sõmer) ja Sally (Ülle Lichtfeldt) lavastuses "Kui Harry kohtas Sallyt". Foto: Rakvere Teater

Jaanika Juhansoni lavastus "Kui Harry kohtas Sallyt" Rakvere teatris pistab vaataja hellkoomiliselt ninapidi elusse, kangutab naeruga silmaklappe ja otsib kooselu jäävuse seadust.


Kui ajakirjanik Sally (Ülle Lichtfeldt) ja tulevane advokaat Harry (Tarvo Sõmer) remondisituatsioonis kohtuvad, käib neist särin läbi. Et kumbki ei taha seda tunnistada, läheb asi, nagu läheb. Ja elu samuti. Sõpradena või sedasi. Kohtudes, põrkudes ja teineteisele toetudes, teisesse lähemalt süvenemata.



Aga Cupido ei jäta jonni. Kaksteist aastat.



Igatsused ja silmaklapid

Tegelikult ehk polegi asi üksnes Cupido pikkades juhtmetes, nürides nooltes või värisevas käes, pigem on märklauad soomustanud end nii suure hulga kaitsekihtidega, et vaene poiss peab enne hulga nooli ja võib-olla isegi mitu vibu puruks laskma, kuni objekti või subjekti tabab.



Harry ja Sally on sedavõrd ebaõnnestunud suhete, mõtteklišeede ja eelarvamuste ning millegi-kellegi muu otsimise puntras, et pole aega lähemalt vaadata inimest, kellega oma muresid jagavad. Nagu meie kõik. Inimesed. Keset oma elu- ja hingemuresid, igatsusi ja silmaklappe.



Lavastaja Jaanika Juhanson, kes lavastuses "Ja päike tõuseb" panustas kujundlikkusesse, kõnnib seekord elulikkuse pinnal.



Ülle Lichtfeldt ja Tarvo Sõmer on teatrilaval värske paar, ometi mõjuvad kuidagi harjunult, ehkki rollid on mängitud sooja ja mõnusa (ära)tundmisrõõmuga, hea huumori ja kena partneritunnetusega.



Tarvo Sõmeri Harry on tuttavlik turvaline tüüp, lähenemistes mehelikult arglikjuhm ja tähelepanemistes advokaadilikult terane. Mees, kellesse esimesest pilgust ei kiputa armuma, pigem suhtutakse kui vanemasse venda või sõbranna peikasse ja turvalisse nutumüüri. Kui mees asub siiralt otserünnakule, taandub naispool kaitsesse, sest tüüp ei paista möödapääsmatult patustamisväärne, ehkki vaieldamatult muhe.



Tarvo Sõmer loob eluliselt stiilse tegelase, ent ikkagi kipitab keelel väljend "tuntud headuses". Sest nii headus kui ka tuntus on selles rollis tugevasti sees.



Ülle Lichtfeldtil on viimastest hooaegadest kogunenud hulganisti tuumakaid osatäitmisi. Sellesuvistes "Toatüdrukutes" ja "Mtsenski maakonna leedi Macbethis" laskis end paista uus näitlejameisterlikkuse tasand. Romantilises komöödias sünnib küll ilus ja hästi tehtud roll, aga tippe seekord ei vallutata.



Kui Harry ja Sally stseenid kulgevad mõnusa mahepingega, siis Sally ja Marie (Anneli Rahkema) ning Harry ja Jacki (Erni Kask) stseenides ja lavastuse üldises õhkkonnas paistis hõredust.



Anneli Rahkema Marie on mängitud halliks hiireks, kes peaaegu ei eristu taustast ning haliseb oma lõpmatut "ta-ei-jäta-kunagi-oma-naist-maha" mantrat. Õnnelikku suhtesse sukeldunult poeb hiirenahast välja rahulolust nurruv oma-mehe-kiisu.


Erni Kase ajakirjanikust Jacki luitunud värvikuses pole hetkegi põhjust kahelda, armastus toob/mängib kriipsujukust pedandi mulje jätvast mehest välja tema parimad ja soojemad jooned.



Külalisnäitleja Rauno Kaibiainenil on luua kaks rolli: Joe, Sally esimene poiss-sõber New Yorgis, ja Ira, Harry eksnaise Heleni uus armastatu, kes saavad vähese lava-aja piires piisavalt toonitatud ehk märgina märgistatud.



Jäiga hoiakuga Heleni (Eili Neuhaus), kalkuleeriva ja eluredelil ülespoole trügiva naise põgusa ilmumise kaudu avaneb kinnise Harry varjatud eluvalu pool.



Vaheklippidena sekkub lavastusse nii osalisena kui võrdleva reaalsusena elu ise. Tosin abielupaari, kes kokku saanud ja kokku jäänud, meenutavad esimest kohtumist ning arutlevad, mil viisil on aastakümned neid teineteise kõrval hoidnud.



Taas tõestub, et elu on võimsam kui mis tahes kunst. Videoekraanilt kergele kaameranärvile vaatamata siiruse ja hoolimisega kõneldud lood mõjuvad rõõmusnaljakalt ja soojalt, neis on ütlemata palju loomulikkuse ilu ja elutõe armsat koomikat.



Kompromisside kunstimeistrid

Kuigi sellest otsesõnu ei kõnelda, paljastub elust endast pärit lugude kaudu kooselu kestvuse saladus - abikaasade jutukuse ja vaikimise, särtsakuse ja vaoshoituse absoluutseks lihvitud tasakaal. Milliseid järeleandmisi on kaasad aastatega teinud, on nad seda teinud targalt ja teineteisest lugu pidavalt, kuni neist on kujunenud kodukompromisside kunstimeistrid.



Elu- ja kunstitõde lausuvad ühel häälel, et kui on õnne, leiab iga Harry oma Sally ja Sally oma Harry ning nad elavad ühel meelel - vaidlemisi ja kokkupõrkeid välistamata - oma elupäevade lõpuni. Ning Cupidol ja lapselastel on nende üle hea meel.


Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles