Juhtkiri: Kultuur letile?

Ja tõsi ta on. Kaubanduskeskustest on saanud tänapäevase elu tuiksoon - sealt saab kõik eluks vajaliku: toidu, ravimid, posti- ja pangateenused, raamatud ja kruvid, sealsetesse kohvikutesse lepitakse kokku nii era- kui ärikohtumisi, on võimalus nii lapsehoiuks kui saapaparanduseks.

Rahva kokkusaamiskohad on ajaloos muutunud: kogunetud on kirikutes ja kõrtsides, teemajades ja kohvikutes, laadaplatsidel ja keskväljakutel.

Nädalavahetusel pandi püsti õppimisvõimalusi tutvustavad infoboksid ja jagati täiskasvanud õppija nädala raames välja auhinnad ka ei kuskil mujal kui kaubanduskeskuses - sest inimesed, publikum, potentsiaalne sihtgrupp, kellele oma sõnum edastada, on just seal ja mitte kuskil mujal.

Kaubanduskeskustes korraldatakse nii perepäevi, laatu kui messe. Ja miks mitte tuua kaubanduskeskusesse ka enam kultuuri, nagu näitusi, meelelahutuslikke kontserte, või hoopis anda mõni tühi kaupluseboks mõnele huviringile - ehk leiavad hängivad teismelisedki endale nii mingi kultuurse hobi. Miks ei võiks kirjanikud kohtuda lugejatega raamatupoes?

Tõsi, äri ja kultuur ei saa oma flirdiga alati väga kaugele minna, ilma et üks või teine kannataks. Samas saab halva kvaliteediga kultuuri viljeleda nii kultuuri- kui kaubamajas ja lõppkokkuvõttes sõltub kõik konkreetsest eestvedajast ja ideest.

Mõte kaubanduse ja kultuuri liidust võib paljude jaoks kõlada vastuvõetamatuna, aga ajal, mil pole ressursse suurte investeeringute jaoks, et rajada linna uusi kultuuritempleid, siis kus on see koht, kus inimesed kokku saaksid - ja võimalikult kultuurselt oma asju ajaks?

Teater, galerii, rahvamaja ja kultuurikeskus peavad jääma, kuid ärgem alahinnakem ka alternatiivseid võimalusi.