Inimese kaks poolt rajusel eneseabiteel teineteiseni

Miks mees peab õlut jooma, jalgpalli vaatama ja prill-laua täis tilgutama, on naisel raske mõista. Miks naine teeb alati tühjast tüli, on mehed sama nõutud. Ja kisklemine algab.

Aga stopp! Kohale sööstab särav, glamuurne ja kikilipsus­tatud hõbehallipäine härrasmees, esitab võimsa tiraadi olukorrast (abi)elus ja riigis ning kutsub eneseabiteekonnale õpetajate-ekspertide juhtimisel.

Mõistmise mõistatus

Loosse sissetõmbava teksti tulistab saali Toomas Suuman nii täpselt, et kogu mõttesünkoopide ja vaimukuse uperpallidega rikastatud verbaalne automaadivalang jõuab täiuslikult kohale, püssirohuks aval- ja kavalpilklik säde näitleja silmis.

Et esitada monoloog sedavõrd kerge keelega ja lõikava meelega, peab olema just ja nimelt Toomas Suuman, isiksus ja näitleja, kes valdab perfektselt mõtet, sõna ja irooniat, naudib improvisatsiooni ja tähelepanu ning viskab otsekui varrukast elegantsi ja sisukat edevust.

Kui elutoa seinad avanevad piirideta, kuid samas elunäitelavana piiritletud ruumiks (kunstnik Kristi Leppik), marsib sealt teele seltskond, kes võiks kiidelda: tõime eneseabi Eestile tagasi.

Valgus- ja helikujundlikud õpitoad, kus publik koos lavalistega juhatatakse pugema abikaasa nahka, uurivad armastust, esoteerikat, keha ja vaimu, usku ja ühiskonda. Uurivad kooseksisteerimise võimalusi vastassoo toimimise mõistmise ja signaalide tõlgendamise tasandil.

Mõistminegi tundub esialgu mõistatusena. Tasub vaid vaadata Margus Grosnõi, Eduard Salmistu ja Peeter Rästase nägu ja olekut, kui nad viivad armastuse ja läheduse harjutustunnis praktikasse naiselikku silituste-puudutuste-höörituste teooriat. Iga mees oma tüübile vastavalt pintsaklipslase, joviaalse matšo või pehme paipoisina.

Naljakas, tõesti naljakas, aga sügavusest kerkib naeru pinnale tragikoomiline ja eluline tõde.

Sama palju on mõtteainet vastaspoolelgi, kui Marin Mägi, Silja Miks ja Helgi Annast saavad teada meheliku põlvepatsutuse seksuaalselt lihtsa sisu: ei vihjata tselluliidile, ihale ja igatsusele hoopis. Õnnetu on naine, kui ta seda ei tea.

Ega ta teagi, kui pole seisnud rivis, saanud seersandi poolt sõimu ja alanduse mutta trambitud ning haukunud sõdurivannet. Kui pole mõtestanud lahti mehelikku kõnnakut ja istumist, elanud sisse õllejoomise, krooksude ja jalgpallihaiguse maskuliinsesse lumma.

Soorollivahetus on Üllar Saaremäe juhtimisel sündinud kollektiivse eneseabietenduse üks külg. Teisalt võtab lavastaja rohkem või vähem vihase valulikkusega ette usu ja ühiskonna teema.

Polegi muud vaja, kui tsiteerida ristiusu alusteksti, et jõuda masendava võõrandumise külvamiseni mehe kui pärisinimese ja naise kui roojase abivahendi vahel.

Kahe tuhande aastaga ehk mõningaid positiivseid arenguid läbi teinud sõnaline ja suhtumuslik vagatsemisse rüütatud räige vägivald naise kallal saab lavastuses vastatud mehelike vahenditega. Naine on inimene, kinnitab lavastus.

Mis sest, et pole loodud kui mees, ja tekitab end kaelana identifitseerides mehele kui peale tihtipeale peavalu. Aga kui nipid selged, siis täiesti käideldav.

Mis puutub mehesse ja naisesse kui ühiskondlikkesse olenditesse, on Helgi Annastil raske missioon esitada katkendeid inimõiguste deklaratsioonist nõnda, et need jääksid hüüdjaks hääleks kõrbes, täiuslikke tõdesid kuulutavaks taustaheliks, millesse enda ja partnerlussuhte probleemidesse mähkunud seltskonnal nii laval kui saalis pole suutmist keskenduda.

Hea küll, on õigus perekonnale ja millele tahes, aga mul siin, näe, mees jäi terve tunni koju hiljaks ja õiendab ka veel ... Aga nõnda me ilmas elamegi, oma pisikesse egosse kapseldunult, nii et sellest väljatulek, olgu eneseabiõpiku või inimõiguste abil, tundub kui hämmastav ekskursioon tundmatusse.

Näitlejate toetav, kuid tekstikriitiline suhe neile süüvimiseks antud valdkonda, mängurõõm, improvisatsioonilust ja vaimukus ning lavastaja seatud tempod ja rütmid moodustavad hoogsa mõtestatud terviku, mille puhul jäävad kohatised kobistamised emotsionaalselt tagaplaanile, vaatad neist lihtsalt mööda, sest tervik töötab.

Etüüdidel ja loomingugruppi ühendaval mustapoolsel huumoril põhineva lavastuse seovad kokku publiku naer ja muusika. Rakvere teatri näitlejate lauljapotentsiaal kannab nii hästi, et poleks liiast nimetada lavastust "Elu ja kuidas sellega toime tulla" vaimukaks eneseabimuusikaliks.

Inimese kaks poolt

Loo ja lavastuse ilus pluss on seegi, et kogu naljakusele vaatamata pole põhjust solvuda isegi eneseabiõpikute fännidel, sest ei naeruvääristata ühtegi tõde. Lihtsalt otsitakse toimivat teed mehe juurest naise ja naise juurest mehe juurde, et inimese kaks poolt saaksid elada üksmeeles, rahus ja rõõmus.

Lõpuks, kui retkeks avanenud väravad on taas elutoaks sulgunud, paneb lagi pirni kehtima ja suhtepimeduses kobajad astuvad õnnelikuma elu valgusse.

Sest oh seda rõõmu - õpitu töötabki. Eneseabitunni vaimus ja naerus kaasa teinud publik võib nipid kodus ise järele proovida.