Olavi ja Kaarel Ruitlane kohtumislaua taga. Teoksil on autogramm ja niisugusel puhul kulub poja nõu marjaks ära. Foto: Margus Ott

Kirjutades hakkab ta kuskilt otsast pihta. Kuhu välja jõuab, selgub kirjutamise käigus. “Muidu oleks igav,” arvab Olavi Ruitlane, Virumaa kirjandusauhinna laureaat, kelle intervjuu ajas lugejail kopsu üle maksa. Arvamusega Arvo Pärdist.

“Kui meil on 1000-karaadine teemant, veatu, siis ma küsin, mis me, lihtsad inimesed, selle teadmisega teeme. Nagu muusikalise kuulmiseta inimene Arvo Pärdi muusikaga. Minu jaoks on Pärt teemant, millega ma ei oska midagi peale hakata. Au ja uhkus küll – aga mis me sellega teeme,” arutleb Ruitlane Rakvere kirjandusklubi ees, kuhu pole jõudnud ühtki sõnakaist netikommijaist. Elu võib edasi minna. Rokenrollilt. Põhimõttel, et rumala inimese peale ei solvuta.

Põrmustatud geenius

Kirjamees viskab pilgu usinasti paberil sehkendavale pojale Kaarlile. “Meil on siin juba lehm valmis,” märgib Ruitlane. Kuuene noormees muigab ja laseb vildikatel käia.

Tartus sündinud eksvõrokesele pole internetiga seotud põhitöös – Uma Lehe nettitoimetamisel – paiknemiskoht oluline.

Kuid taastulek Tartusse viis usinalt luuletusi kirjutanud Ruitlase Noorte Autorite Koondisse ehk NAKi, kus tema “geenius põrmustati”. Suurem jagu luuletustest läks kaduviku teed. Kolme kuuga sai valmis (esik)kogutäis paremaid.

Proosateed võttis Ruitlane alustada lasteraamatuga “Kail”. “Lugesin lapsepõlves palju. Aga üks raamat oli puudu. See oli käe lahtikirjutamise raamat. Kõige rohkem oli seda mu enda jaoks vaja,” selgitab Ruitlane “Kailu” sündi.

“Tahtsin, et see raamat raputaks. Miks laps ei võiks surmast teada saada,” sõnab ta. Ja räägib lapsepõlvekaaslasest, kes suri kolmeteistkümneselt verevähki. See jättis jälje.

“Kroonuga” oli sootuks lihtsam. Sest “Nõukogude armee pakkus ammendamatut materjali, panin selle ilukirjanduslikku vormi”. Kirjutamisele kulus neli aastat. Ikka kuuest üheksani. Põhimõttel, et plaanimajandust ega päevanormi pole ja “ei kirjuta, kui asi käib vastu”. Kohv ja sigaret. Aga mitte tibagi alkoholi.

Ruitlase luule sünnib põhiliselt võru keeles. Sest võru keel on “sihuke asi, millel on jõud sees, ja sellega saab edastada asju, mis kirjakeeles tunduksid kuidagi kohatud”, arutles kirjanik Jõhvis Virumaa kirjandusauhinna üleandmise tseremoonial.

“Kroonu” tagamaadest pajatab Ruitlane, et kui Ukrainas oli väeosas 40 eestlast, siis Arhangelskis vaid neli ja varsti ainult tema üksi. Isegi mõtlemine muutus venekeelseks.

Ütleb, et “Kroonu” pilt Venemaast on ehe. Pannkookide ja klaverimängijast Katjani. Ning naljameelse teose kirjutamine polnud lõbus.

Nalja rõõmutu taust

“Raamatu taust on rõõmutu ja kurb – vene inimeste olukord emakesest Venemaast hüljatud kolkas, kus noorsugu ainult jõi ja inimesed rikkusid ära oma elu. Olen mõelnud, et peaks võtma viisa ja sõitma neid inimesi vaatama,” arutleb Ruitlane. “Loodan, et ei tee raamatus venelastele liiga. Olime armees rahvusest sõltumata selle nõmeda süsteemi küljes.”

Ruitlast heidutab rahva lühike mälu. Viisteist aastat tagasi oli tal eestlasena ülev tunne vaadata talvel Arhangelski kasarmus telerist, kuidas Arnold Rüütel esines poliitbüroos, kui väärikalt sai hakkama. “See jõudis ka teistest rahvustest poistele kohale,” tähendab Ruitlane. See episood on “Kroonus” üks mõjusamaid.

“Kroonut” ootab lava – VAT teatris. Arvutis on kolme raamatu algus, aga pole selge, kas mõni neist hakkab raamatuks kerima. Valik Uma Lehe kolumne saab peagi kaante vahele.

Luulet tekib vähehaaval otse arvutisse. Ei mingit hanesulge ega paberikrabinat.

Arvuti, mille kirjamees ostis kunagi pangalaenuga “töö ja leiva jaoks”, teadmata sellest õhkagi, kuid kursis, et kodulehekülgede tegemine olla tulus amet, teeb nüüd arvutispetsi elu mugavamaks. “Luuletus valmib ikkagi peas,” märgib Olavi Ruitlane.

Tundmatu autori teos

Mitme raamatu autor Olavi Ruitlane ennast kirjanikuna ei tunne. Arvab, et “seda saabki ehk väljastpoolt määratleda” ja tal on hulk muid sama olulisi rolle. Isaroll sealhulgas.

Viskab taas pilgu poja tööle ning Kaarli tööviljad saavad ka publikule näidatud.

“Tegelikult olen ma tagasihoidlik inimene, isegi eraklik, mulle suur avalik tähelepanu ei meeldi. Pigem meeldiks anonüümsus,” sõnab Ruitlane, keda rõõmustas tudengilist, kus tema luuletus “Aga ükskord algab aega” levis kui tundmatu autori looming.

Kunagine paadunud raamatuneelaja on hakanud kirjutajana vähem lugema. Arvustusi võtab teha ainult teostest, mis talle korda lähevad.

Patsifistina arvab Olavi Ruitlane, et relvi ei peaks üldse olema. Jahipidamist samuti. Kalamees on ta küll. Kultuurkapitalilt saadud 25 000 eest ostis uue paadi ja mootori. Võimalik, et Virumaa kirjandusauhind toob uue spinningu.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3