Juhtkiri: Mesi mulle, moosid sulle

Aktiivsetel Kadila naistel oli hea idee: kui ühel on kolm kanamuna üle ja teisel oleks neid just vaja, võiks need inimesed kokku viia. Tundub ju igati loogiline pöörduda maapiirkondades tagasi algsema ja loomulikuma majandamise juurde. Munad sulle, kartul ja porgandid mulle.

Järjest rohkem on juttu rohevahetusest ja sõbrakaubandusest. Rohevahetus on aia- ja taimehuviliste kokkusaamine, mille käigus vahetatakse omavahel või antakse ära oma aia või kodu ilu- ja tarbetaimi, istikuid, seemneid, sibulaid või juurikaid. Tundub ju loogiline, et kui sul on puuvilja- või juurikasaak suurem, kui oma pere tarbeks kulub, või sai hoidiste tegemisega pisut liialdatud – ei tahtnud väärt toorainet lasta raisku minna –, siis on hea mõte aiasaadusi ja purki pandud kraami üksteisega vahetada. Kogused ei anna ju äri mõõtu.

Aga nagu Kadilas selgus, siis nii lihtne see tegelikkuses siiski ei ole. Mune või mett müüki toovad inimesed peavad olema registreeritud PRIAs, moosimüügist tuleb teavitada veterinaar- ja toiduametit, porgandite ja kapsaste pakkujad peaksid ennast hulgimüüjatena registreerima jne. Ega selles midagi üllatavat ei ole. On ju ammune tõde, et seal, kus inimene lõppeb, algab ... bürokraatia. Või oli see teisiti öeldud? Ei tea, ja vahet polegi. Järgmisel korral tegusad inimesed ilmselt asja enam suure kella külge ei pane. Vahetavad mune ja kapsaid niisama, ega need vahetamata jää. Teevad muidki asju.