Toomas Suuman (vana Tepo, vasakul) ja Erik Ruus (Jakobi) aitavad Urmas Lennuki kirjutatud ja lavastatud näitemängus “Päeva lõpus” sisendada kindlustunnet, et teater tunnetab oma juuri ja tähendust. Foto: Rakvere teater

Oma isegi siis, kui vaataja juhtumisi elab linnas, nagu ma.

Tunnetasin kodumetsa puude puudutust, tulemiste ja minemiste pidetust ja pidevust. Koduigatsust ja sisima päralejõudmise hetke. Kogesin teatrisaalis mälestusi ja aimusi, mida ei raatsi sõnastada.

Puude vahel

Kunstnik Liina Tepandi loodud lavaruumis kõrguvad puutüved talukambris. Või siis vastupidi: inimelu pärisruum, olemise tuum paikneb metsas. Mets ei ole ees, vaid sees.

Stsenograafia kodune, ent samas puude vahele äraeksimise võimalust sisaldav saladusemõõde haakub Urmas Lennuki teksti ja lavastuse stiiliga.

Kõik, mida tegelased ütlevad ja ütlemata jätavad, oleks justkui hirmuäratavalt lihtne. Otsene ja trafaretnegi. Nii oleks, kui juurde ei tekiks vabastavat unenäoreaalsuse tunnet, mis lisab pisar-kurgus-kriipimas naerule teisi tähendusekihte. Kuni miski pole enam ühene.

Kodutunde pärisosa

Pealkiri “Päeva lõpus” ei kuuluta, kuis pikk päevatee kaob öösse. Alapealkiri “Õnnelik küla” võtab külge rahutuma varjundi, kui kuuleme, et külas “juuakse end õnnelikuks”.

Tegelaste teod ja tegematajätmised võivad kuuluda ka soovkujutlustesse. Nõndasamuti välja öeldud ja ütlemata jäetud sõnad.

Proosa ja luule sulavad üheks. Luuletus tuleb ainult proosa alt välja kuulatada, mitte elu pealispinnale kinni jääda. Sellegipoolest ollakse seal puude vahel täitsa päris. Elatakse külas, kus kool kinni pannakse.

Toomas Suumani krutskiline ja tõsine, kaval ja eluterve vanamees Tepo peab minema, püss käes, vallavanema manu ja tegema meheteo, et puhta südamega edasi kesta. Tepo on mees, kes umbmäärase “millalgi” konkreetseks teeb, sest mõõt on täis.

Vennad Jakobi (Erik Ruus) ja Peteri (Velvo Väli) on vaheldumisi tulija ja mineja. Nad on natukene tuttavad Lennuki näitemängust “Rongid siin enam ei …” (Andres Noormetsa lavastus Ugalas, 2002 - muide, Peterit mängis tänaseks Rakverre tulnud Erni Kask.) Ehkki mitte päris needsamad. Vennalik “sinuga ei saa rääkida” pinge murtakse nüüdki katki: kohmakalt ja vaevaliselt, aga seda tõelisemalt. Hoolimine, millega näitlejad oma rollides elavad, ongi kodutunde pärisosa.

Liisa Aibeli kooliõpetaja Marta ja Tarvo Sõmeri armunud Hannes toovad muu hulgas kaasa Lennuki näidendi “Boob teab” tundetoone, naine närvlikke, mees muhedamaid (Kalju Komissarovi lavastus, 2004). Taas on nais(t)ega midagi väga valesti, aga õnneks puudub seekord ühene vastus: kas ei mõista mehed katkisi naisi terveks armastada või ei suuda ega malda naised ise mehe lihtsat armastust vastu võtta.

Igatahes saab naise kramplik soojätkamise soov hoopistükkis soo jätkamiseks ehk viib tunded sohu ja rappa. Eesti keele sõnade tõlkimatu mitmetähenduslikkus on Lennuki tekstis paeluv ja vaimukas. Peteri ja Marta sõnamänglev kurbnaljakas stseen teeklaasiga saab mehe ja naise möödamõistmise musternäidiseks. Soorollid nii äraspidi. Kas tõesti jõuame aega, mil mehed elavad naisteta külas?

Sisima päralejõudmise hetk

Ja miks suri Marion, Marta vanem õde ja vennaste eksnaine, me teada ei saagi. Kui Lennuk kirjutab vendade triloogiale kolmanda osa, ehk ta siis ütleb.

Omaette võlu “Päeva lõpus” loob Lennuki peibutusmäng kaudsete tsitaatidega koduteatri teistest lavastustest: Jakob Karu “Vanaema juurest” Pinteri “Majahoidjani”.

Hakkasidki juba mälus tuhmuma ajad, mil Rakvere teater kujundas oma repertuaari kui tervikut. Eks ikka libise sekka juhuslikke oksaraage, aga “Päeva lõpus” sisendab julgustavat kindlusetunnet, et teater tunnetab oma juuri ja tähendust.

Teater

• Urmas Lennuk “Päeva lõpus”. Õnnelik küla kahes osas.

• Lavastaja Urmas Lennuk.

• Kunstnik Liina Tepand. • Muusikaline kujundaja Tarmo Kesküll.

• Osades Erik Ruus, Velvo Väli, Liisa Aibel, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer.

• Esietendus 14. märtsil Rakvere teatri suures saalis.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5