Jälgisin, kuidas suitsetajad, külmast kühmus, ninad tilkumas, palitukraed vilu talvetuule kaitseks kõrvuni ja hõõguv suitsuots pihku peidetud, oma hetkeeksistentsi inimväärsena võtta püüdsid – mõnel tuli vast välja ka -, ja mõtlesin täiesti tõsiselt, et minge te õige piiks-piiks oma uue suitsetamisvastase kampaaniaga seal Brüsselis, või kus neid Eesti asju nüüd otsustatakse.

Peded lubatakse tänavatele vikerkaarelippusid lehvitama, suitsetajad kupatatakse nurga taga kobarasse nagu krantsid.

Puust ja punaseks

Hing oli juba enne täis. Sellest, mis Urmas Lennuki uus teatritükk lavalt saali lennutas.

Nii oma, nii meie, nii eestlaslik, tunned oma naabri ära, arvasid mõned tükki vaadanud, näod naerul ja teatrielamus saadud. Ja sinu naaber tunneb enda oma ära, aasisid teised vastu. Küllap needsamad naabrid.

Natuke nagu liiga lihtne näidend, natuke nagu elmariraadiolik, ütlesid kolmandad. Mulle ei meeldinud üldse, hüüdis üks, ma ei tea mitmes, näris lõpuni suutäie esietenduse puhul tehtud toitu, jõi veel pitsi esikapeo napsi ja läks bussi peale ära. Sõitis loodetavasti kusagile kaugemale, pealinna või ... Sinna bussid veel käivad.

Kustutasin sigareti ja jäin, nüüd juba n-ö tervislikult – küll külmetades ja lõdisedes, ent ilma suitsuta –, kuid endist viisi uudishimulikult vaatajareaktsioone edasi kuulama.

Laval tehti, jah, lihtsalt – puust ette ja punaseks. Aga muu ju ei aita, või kuidas? Tänini pole miski aidanud. Juba Joosep Toots tabas asja tuuma ära.

Kinod pannakse kinni, postkontorid suletakse, koolide tegevus lõpetatakse ... Aga mis teha, kui muidu ei saa, ütleb riigivõim. Ja selgitab, miks.

Tantsud samba ümber

Väga pikalt selgitada ka pole mahti, sest mõõtmatult olulisemad ja pakilisemad küsimused suruvad peale. No mõelge nüüd ise, head inimesed, mis koolidest ja postkontoritest me räägime, kui Tallinnas on Vabaduse platsile vaja üks jurakas püsti panna.

Ja nii tantsivadki ümber klaasist samba kaerajaani suures plaanis kaks seltskonda: võimuesindajad ja need, kelle kohta öeldakse tavainimesed, ühes ning üheselt identifitseerimatud nn kultuuriinimesed teises. Teema on sama - mis siis ikka pealinna keskväljakule tuleb-ei tule.

Alati on popp rääkida sellest, kuidas riigivõim rahvast võõrandub ja mismoodi riigiisad omaenda pisikest isiklikku asja ajavad.

Antud teema käsitlemine on kindel pilet lugeja-kuulaja sümpaatia võitmiseks.

Samas ei maksa unustada, et sellest on ju räägitud niisama kaua, kui on eksisteerinud riigid ja valitsused, aga tulemus on ikka null.

Tuleb pähe elementaarne üldistus, mis koolitunnis – minu kooliskäimise aegu nimetati seda ühiskonnaõpetuseks – tavaliselt kõrvust mööda lipsab või mille mõnigi õpetaja jätab lihtsalt välja toomata. See võiks kõlada umbes nii: riik ongi juba oma olemuselt rahvast võõrandunud süsteem. Mis te siis veel tahate?

Ka Eestimaa arenev demokraatia ja parlamendisüsteem eeldab, et üksikisikud loobuvad oma õigustest ja vabadustest ning annavad selle saadikutele.

Nagu teisedki süsteemid. Ja siis vaatavad võrdsetena pealt, kuidas valitud saadikud ümber samba tantsu vuhivad. Nagu teisteski süsteemides.

Aga kinod pannakse kinni, postkontorid suletakse, koolide tegevus lõpetatakse ...

Olete äkki kuulnud, kus riigis veel tehakse väikestele maalastele õppimine võimalikult raskeks ja keeruliseks? Mina ka ei ole, aga kindlasti kusagil tehakse.

Mulle tundub küll, et meie riigis ei lenda kärbeski naljalt Brüsseli kooskõlastuseta ja õigete riikide kärbestelt eeskuju võtmata.

Kes teeb ja kes ei tee

Jube nutt ja hala, mis? Endal hakkas ka naljakas. Kogu mu eelneva jutu saab kokku võtta naiivse ning õigustatud küsimusena, mis kunagi ei aegu ja millele kunagi keegi vastust ei leia: kuidas teha nii, et valitseksid need, kellel on selleks kutsumust ja annet, aga mitte need, kel on ambitsioonid ja sidemed? Ei tea, kuidas nii teha. Aga samas on meil siiski võimalus näidata, et on ka midagi muud peale tantsu ümber tootemisamba. Teater on selleks viimase peal vahend. Ja nagu ütles Toomas Suuman tolsamal õhtul, juba pärast “Päeva lõppu” (tsiteerin mälu järgi ja ebatäpsustega): “Kui nemad seal üleval ei tee, siis meie siin teeme.”

Ja hästi teevad.

Rünno Saaremäe, kirjamees

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5