Tammsaare klassikukäsi on kirjutanud Eesti talupoja kannatused surematuks ja neid on kohane vaadata ka tänapäeval.

Rakvere teater on Vargamäel Tammsaaret mänginud juba 1970. aastatel tollase peanäitejuhi Raivo Trassi ajal. Enam ei tööta Trass ei Rakveres ega ka Pärnus, nüüdne etendus oli aga Rakvere teatris viimaseks esietenduseks siin kümme aastat töötanud direktor Indrek Saarele.

Toimekas ja patriootlik Albu vallavanem Kalju Kertsmik uuris juba uue teatrijuhi Joonas Tartu käest, kas järgmisel suvel ka Vargamäele tullakse. Et sealsed rajad ei rohtuks.

Üleeile Järvamaal esietendunud näitemänguga “Vargamäe kuningriik” sai alguse ka virulaste suveetenduste hooaeg.

Ehkki nalja sai sealgi, polnud see tavaline suvine palagan, see oli mõtlemapanev lugu inimese eluteest ja ajaratta kulgemisest, lootustest ja unistustest, tõest ja õigusest. Lugu, mis jättis igasse vaatajasse sügava jälje.

Igaühel on oma Vargamäe, mida ehitatakse usu, lootuse ja armastusega. Kus maadeldakse maa ja jumalaga, iseenda ja naabrimehega. Kuhu tullakse, aga kust ka minnakse, kui aeg saab ümber.

Rakvere teatri ja Vargamäe seos ulatub aastate taha. Vahepealsesse aega on jäänud tulekuid ja minekuid, vahetunud on juhte ja näitlejaid. Aga oma Vargamäed luues on teater ennast ja vaatajaid ikka viinud päris-Vargamäele mõtisklema, mõõtma ja kaaluma endas inimelu põhiväärtusi, mis igapäevarutus kipuvad hägustuma. Saama teatriime kaudu jõudu ja kindlust olemiseks.

Indrek tuleb tagasi Vargamäele, lükkab sealsele elule sisse uue vungi - ja läheb. Indrek Saar tuli Rakverre, süvendas kümne aastaga teatrijõe - ja läheb. Et elu saaks kesta, et teater saaks kesta, vajame Indrekuid, Andreseid, Pearusid, Üllareid. Mehi, kes suudavad olla kuningad.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5