“Oscar ja Roosamamma” etendub 100. korda

Aarne Mäe
, peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ines Aru ja Üllar Saaremäe.
Ines Aru ja Üllar Saaremäe. Foto: Rakvere Teater

Täna jõuab Rakvere teatris juba sajandat korda lavale Eric-Emmanuel Schmitti "Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale.", mis räägib 10aastasest poisist Oscarist, kes on parandamatult haige, kuid kes Roosamamma abiga leiab positiivset jõudu.


Ta elab iga järgmist päeva nii, nagu oleks see kümme aastat, teismeliseiga, armumine, abieluvõlu ja -valu, laste sünd ja lahkumine kodust, vanaduse helge väsimus - need pakuvad Oscarile rõõmu ja annavad julguse vaadata vastu oma karmile saatusele.



"Oscar ja Roosamamma" esietendus 2006. aasta novembris, tükis pois­si pidanud mängima Dajan Ahmet sai aga nädal enne esietendust auto­avariis surma.


Nii võttis lavastaja Üllar Saaremäe selle rolli Ines Aru kõrval enda kan­­da.



"Ma ei olnud üldse plaaninud seda isegi duublina mängima haka­ta, aga kuna see lugu Dajanile nii hirmsasti meeldis ja ta ise ka selle ma­ter­jali mul­le oli toonud, siis tundus lubamatu see lavale toomata jätta," üt­les Saa­re­mäe, kes tunneb alati seda tükki mängides Dajani kohal­ole­kut.



Saaremäe ütles, et ta püüab seda kurba tükki mängida positiivses võtmes ja nii see lugu on ka kirjutatud. "Muidugi oleks võimalik rõhutada pisarapoolele ja vajutada traagikaga pedaali, aga siis inimene ei jaksaks vaadata," arvas Saaremäe.



"Siin on kangelane lõpuni optimist, leitakse üles põhipunktid, kuidas elus edasi minna, et hoida nokk maast lahti, et ei oleks pidevat nukrutsemist."



Raske on ennustada, kui kauaks "Oscar ja Roosamam­ma" repertuaari jääb, tänaseks on tehtud selle tükiga terv­ele Eestile mitu tiiru peale, kuid saalid on ikkagi täis.



Viimastest tükkidest on Rakvere teatris sajanda mängukorrani jõudnud veel "Pipi Pikksukk" ja "Täismäng".



Sinnapoole on teel ka "Mina, nai­ne".

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles