Kuidas ma käisin Hiinas kodu igatsemas

, Rakvere teatri näitleja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui keha kurnatud, siis vähemalt vaim sai kosutust ja ilu.
Kui keha kurnatud, siis vähemalt vaim sai kosutust ja ilu. Foto: Erakogu

Tere, siin Mait. Juhtusin sellel suvel ette võtma ühe kuuajase reisi Kesk-Hiina mägedesse Dengfengi-nimelise linna lähistele, kohta, kust on alguse saanud zen-budism ja Shaolini kung fu. Mitte ringiuudistamise reisi seekord, vaid õppereisi, sest läksin kuuks ajaks õppima just nimelt seda Shaolini kung fud.

Kung fu tähendab hiina keeles voorust või kunsti, millegi oskamist, valdamist – nõnda et inimesel võib olla hea kung fu kokakunstis, maalimises, laulmises, suhtlemises, kirjutamises, mediteerimises … Niisiis õigem oleks öelda, et läksin õppima wushud, mis tähendab võitluskunsti või sõjakunsti. Ja õige on ka öelda, et kung fu omandamiseks on vajalikud töö, pühendumine ja eelkõige aeg, nõnda et kuu ajaga ei õpi ühtegi kunsti, saab võib-olla ainult aimu selle kunsti võimalustest ja enda suhtest sellesse.

Pekingist pooleteise tunni lennu kaugusel asub linn nimega Zhengzhou. Ja sellest kahetunnise taksosõidu kaugusel linn nimega Dengfeng. Ja sellest pooletunnise bussisõidu kaugusel Shaoshi mägi, mille jalamil asub ajalooline Shaolini tempel, kus üle 1500 aasta on praktiseeritud võitluskunste ja meelekunste. Ja selle templi ümbruses asub käputäis koolikesi, mis annavad edasi traditsiooni nii, nagu idas seda tehakse – õpetaja näitab ette ja õpilane kordab. Ja kordab. Ja kordab. Kuni on saavutanud täiuslikkuse. Või vähemasti vajaliku taseme, et liikuda edasi järgmise liigutuse juurde.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles