Kaabutrikid vennaga

Inna Grünfeldt
, kultuuritoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Suuman (vasakul) ja Üllar Saaremäe.
Toomas Suuman (vasakul) ja Üllar Saaremäe. Foto: Rakvere Teater

Vend kõnnib rõhukal sammul, kaabu silmil ja poosid väljapeetud. Ei vaata kellelegi otsa, aga teeb rahutuks. Eriti need, kes ta pastelselt habrast õde ahistanud.

Vennal on ülesanne. Eluülesanne juhul, kui ta on siitilmast. Igavikuülesanne juhul, kui ta on sealtpoolt meile tajutavaid piire. Üllar Saaremäe Vend näikse pärinevat irreaalsuse piirimailt. On aimata, et tema sugupuusse kuuluvad nii Hamlet kui Lockhart. Ta ei tõmba kaabust jäneseid. Ta tõmbab saatusi. Niite pidi.

Tema ülesanne on päästa õde. Õe Laila (Tiina Mälberg) ahistatus on enamjaolt materiaalne ning ta oma ülivähenõudlikul moel ning naiivsel meelel selle kui paratamatusega leppinud. Aga Vend näeb, kuidas see on vorminud psüühikat. Ta ei jäta seda niisama. Kuri peab saama karistatud. Elegantselt, möödaminnes, nii iseenesest, et vaataja ei pruugi loo lõimeniitidest suuremat sotti saada, kui ta pole enne teatrisse tulekut raamatut lugenud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles