Vargamäe Indrek (Märt Avandi) näeb vaimusilmas väikest poissi, kes isa käekõrval läks vett valla päästma. Inglid valvavad Mäe talu perepoja teed sunnitöölisest kuningaks. Foto: Rakvere teater

Indrek (Märt Avandi) tuleb. Nagu linnamees kunagi – lips ees ja kaabu peas, pintsak üle õla, portfell näpus.

Halliks läinud ja kühmu vajunud isa Andres (Madis Kalmet) pärib aru, kas on õige, mida lehed Indrekust kirjutavad. On. Ja Indrek on mõistnud end Vargamäele sunnitööle. “Mina pole olnud päevagi Vargamäel sunnitööline!” läheb isa selg sirgeks.

Aga kõigepealt tuleb (igavikust) koer Pollo (Ago Anderson). Sealt, kust on pärit Sauna-Madis, Jumalast ja paavstist järgmine mees. Pollo pärib, kas linnas on jäneseid, ja imestab, et koertel on seal korvid peas. Indrek ei imesta enam millegi üle. Tema võtab labida ja läheb. Kraavi kaevama. Mattes valu sügavale ja väites end külmasüdameliseks.

Inglid kutsuvad kolliauku

Urmas Lennuk on Anton Hansen Tammsaare “Tõe ja õiguse” draamateoseks seadnud julge loomingulisusega, tema näiliselt vaba tõlgendus säilitab tammsaareliku põhiolemuse. Tulemus on värske, jõuline, poeetiline ja huumoriga rikastatud.

Dramatiseeringu, Jaanus Rohumaa lavastajamõtte ja Aime Undi (maastiku)kujunduse, terviklike näitlejatööde ja mõtestatud inglikoori ühenduses on sündinud mastaapne ja puudutav lavastus.

Täpsed pingsad lühikesed stseenid ja inglikoori voolamine, käo kukkumine metsas ja mänguplatsist üle liuglev pääsuke, vaimulikule rahvalaulule sekundeeriv lõoke ning üha madalamale vajuv päike loovad “Vargamäe kuningriigi” aura, siin-praegu-ja-igavesti-tunde, mida on imeline kogeda.

“Kuhu Juku ja Kata lähevad?” pärib väike Indrek (Oskar Seeman). “Kolliauku,” on isa Andres (Üllar Saaremäe) napisõnaline. “Miks nad lähevad?” - “Sest Jumala inglid kutsuvad.” Väike Indrek tahab ka ingliks saada. Ja isa lubab, et suurena saab Indrekki tiivad.

Esialgu saab ta ratastega liblika.

Väikesed krägisevad ristidega puuvankrid liiguvad ingleist veetuna suure kella alt metsa. Pärislapsed Mäe perest lahkuval vankril mõjuvad ehmatavalt. Tühjades vankrites on enam kujundlikkust.

Vulkaaniline Vargamäe

Indrek on kogu aeg märkamatuna, ent pingsalt juures. Vaimus või tegelikult.

Need ongi Indreku elustuvad mälestused ja mälestuste mälestused, mille toel peab selguma, kas temast saab sunnitööline või kuningas.

“Kutsud koosoleku kokku ja mina räägin ...” lööb Indrekus õe Mareti (Ülle Lichtfeldt) ja õemehe Sassiga (Eduard Salmistu) kõneldes välja Vargamäe kange veri. Kuningapoeg on kuningriigi õlule võtmiseks valmis. Nüüd on ta tugev.

Üksnes Tiina (Karin Tammaru) omas usus ja siiras kavaluses on vägevam. Nii vägev, et tema sõna jõul taltuvad nii Pollo kui ka Oru Eedi (Velvo Väli), kel lind peas. Nii vägev, et suudab tõusta inglikoori kohale. Ja saada, “mida Tiina kõige rohkem tahab”.

Niisugune tiibadeta ingel, kes teeb Indrekut piieldes suhtekorralduslikku talutööd Vargamäe kuningriigis, kus vastu selle loojate ootusi ei ole laste(laste)l kergem. Ja neist ei kasva pärijaid. Vähemasti mitte selliseid, nagu on kujutlenud-unistanud Andres ja Pearu, kaks kanget naabrimeest, algkuningad, enese, maa ja Jumala ja naabrimehega maadeldes.

Üllar Saaremäe Andresel ja Sepo Seemani Pearul on mängida plahvatuslikud, suure hingelaenguga stseenid.

On aia lõhkumise ja sigade kutsumise lugu, on Andrese kaks sügavvalusat palvet, üks Krõõda jalutsis, teine redel-kirikus, mis paotavad selle kinnise mehe tundesügavust, mille peidetuses on kahtlustatud tuimustki.

Urmas Lennuki dramatiseeringus ei räägita Vargamäel puuduvast armastusest. Sest see on seal. Elujanuselt. Varjatud jõulise Andrese mureliku ilmega, lahkesilmse Pearu joomase ärplemise ja suurte liigutushetkedega. Sellel Vargamäel on vulkaani lõõmav sisu.

Tuld on Indrekus ja Mareti tarmukas krapsakuses, Elli kirglemistes, rääkimata vanast Oru Pearust (Peeter Jakobi suurepärane roll!) ja tema lapselapsest Eedist. On Juulis (Kati Ong) ja mõistlikus Oru Karlaski (Tarvo Sõmer) või tema naise Ida (Tiina Mälberg) kriipssuises otsustavuses. Ja kes selle Oskarigi (Taavi Lepik) sisse täpselt näeb.

Ainult sulane Ott (Margus Stalte) on lihtsalt spordimees ehk vurle. Aga see ei lõpe talle hästi.

Ingliriigi poliitika

Kuigi Krõõt (Carmen Mikiver) on määratletud kui tegelane minevikust, on ta samavõrd igavikuline kui mängulisse vastasserva asetuv Pollo. Krõõt kui ideaalse leebuse ja taluvuse hele märk. Pollo kui koer, kelle õiglust peab tunnistama ja kelle käest (elu)tõde kuulma.

Vargamäe igavikulistesse küsimustesse sekkub üksjagu õige tänapäise näoga poliitikat – Kassiaru Nõmman (Ahti Puudersell), kes törtsutab kohale limusiinis ja peab koosolekul suurepärase äripoliitiku kõne ning kelle poleeritud kaaslane (Ülle Lichtfeldti antimaretilik roll) jääb lihtviisil mutta kinni.

Inglikoorid või kuninginglid kõlavad kaasa metsa varjust või voolavad veena kraavi ja veeretavad vankrit.

Sauna-Madis (Toomas Suuman) seab labidat ja tähendab midagi vihikusse. Kas on need tähendamissõnad igaviku tarvis, igapäine rehnutt või ristsõnad, see polegi tähtis.

Jumal on kõikjal, osutab vana Andres. Jumal on inimestes ja väljamäes, suurtes kuuskedes, vaikivas kirikukellas ja vastu hõikavas kajas. On vana kuninga longu vajunud peas ja kangetes jalgades, mis jõe süvendamise ootel saavad poisikeseliku nõtkuse. On Vargamäele saabuva Andrese usus, lootuses ja armastuses.

On Krõõda kõhklevas pilgus. Vaatajas. Ja ingli(kuning)riigi piiril lõõritavates lõokestes.

Siin Vargamäe kuningriigi kõrge-kõrge taevavõlvi all.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4