Kultuur: Kõikide lemmik Ervin pages metsa

Inna Grünfeldt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kunstnik Piret Mildeberg raamatust välja astunud käpik-Ervini ja tema sõprade seltsis. Mida Ervin edasi ette võtab, jääb laste fantaasia hooleks.
Kunstnik Piret Mildeberg raamatust välja astunud käpik-Ervini ja tema sõprade seltsis. Mida Ervin edasi ette võtab, jääb laste fantaasia hooleks. Foto: Tairo Lutter

Kunstnik Piret Mildeberg pole kõikide lemmikut Ervinit kevadest saadik näinud. Raamatukangelase prototüüp läks hulkuma metsadesse. Külla sõpradele, kes vormisid ta välimust.

“Ervin läks meie juurest ära,” tõdeb raamatu “Ervin, kõikide lemmik” autor Piret Mildeberg Läsna külas Sassipoja talus suurte metsade ja polügooni veeres.

Tont ja Lõvi nuusutavad tulija üle, enne kui lubavad astuda aeda ja siseneda majja, kus kapiuksi ja tooliseljatugesid kaunistavad lõbusad nukilised loomad ja vohab sadu potililli.

Punast karva kõuts Ervin, kelle titepõlvest ja värvika kasuka kujunemisloost saavad mudilased lugedes, värvides, lõigates ja kleepides luua endale koduse nukuteatri, pole ennast kevadest saati näole andnud. Kodus on Ervini kirju kaasa Tilde. Raamatu lõpus paikneva sünnipäevakalendri fotol poseerib Ervini poeg Ets esimesest pesakonnast.

Ervin meelitab looma

Paberist loom-nukud (neid on 23 + Ervin) on peretütred Saara ja Susanna kokku kleepinud ja pulkade otsa seadnud. Alles on jäänud toredate sakiliste servadega raamat. “Ma ei tahtnud teha raamatut, mis lõplikult katki lõigatakse,” ütleb Piret Mildeberg.

Ervini-raamatu on kunstnik mõelnud julgustama laste fantaasiat, mis on reeglistavas-raamistavas koolis kerge kaduma.

“Lapsed võivad teha osadest just niisuguseid loomi, nagu neile meeldib ja ilus tundub,” räägib ta ja selgitab, kuidas saab loomale õige vähesega hoopis uue ilme anda. Soovitab rõivaid, kotte, kübaraid juurde joonistada. Või hoopis autosid ja traktoreid.

Lapse loovus on Piret Mildebergi arvates habras. “Neid peaks ärgitama veel rohkem ise tegema. Teinekord võib mingi tuju ajel öeldud laitev sõna jääda lapsele nii hinge, et ta usub eluaeg, et ei oska joonistada ega võtagi enam pliiatsit kätte,” arutleb nelja lapse ema ja laste loominguringe juhatanud Piret Mildeberg.

Koolis hakatakse tegema nii, et meeldiks õpetajale ja saaks hea hinde. Siis on raske loomingulist mõtlemist uuesti karbist välja meelitada.

Sõna tuleb mängides

Ervini-raamatu idee tuli jupphaaval nagu raamatu-kassi kasukas. Kokku said aiapidu, kus lapsed tegid värvipaberielukaid ja tikunukuteatrit, ringijuhendaja-kogemus ja lapsevanemana loomematerjali ja päkapikutegu lasteaias.

Ervini-raamat sobib Mildebergi arvates hästi rühmatööks. Koolis, aga ka lasteaias. Autori meelest ei pea lõikama ülejõu täpsusega - loom võib olla just niisugune, nagu lapsel välja tuleb. Peamine on rõõm tegemisest. Ja nukuetendus, mille saab koos leiutada.

“See pole raamat, millega saata laps üksi teise tuppa, täiskasvanu peaks olema julgustuseks kõrval. Kas või selleks, et tuletada meelde, et võid panna käpa täpselt sinna, kuhu ise tahad,” paneb Piret Mildeberg vanematele südamele.

“Mõtlesin ka väikeste muulaste peale. Olen kursis Loksa venekeelsete laste probleemidega. Selle raamatu tekst on hästi lihtne, aga mitte täis igapäevasõnu, et natuke avardada värvisõnavara. Ehk aitaks see ka Jõhvi või Kohtla-Järve algklassilapsi,” räägib Piret Mildeberg raamatu võimalustest.

Ervin ja sõbrad saavad aidata ka kooliga kohanemisel. “Kuulsin Kadrinast tütre klassijuhatajalt, et päris metsast pärit lapsed ei julge koolis algul rääkidagi,” märgib Mildeberg. “Kui anda talle kätte oravakene, siis oravana räägib ta kõik jutud maha.”

Paks, värviline ja kallis

“Ervin, kõikide lemmik” lihtsalt pidi sündima, tõdeb kunstnik. Aasta otsa joonistas ta tegelasi. Innustatuna heast mõttest ja tahtmisest. Tundest, et seda raamatut on vaja.

“Tegelikult on hullumeelsus nii kaua nokitseda raamatut, mida pole keegi tellinud. Mul pidi usk selle vajalikkusse ikka nii tugev olema. Aasta on minusuguse sahmerdaja jaoks pikk aeg. See üllatab mind ennastki, et see raamat olemas on,” märgib Piret Mildeberg.

Kaks ja pool aastat tagasi valminud raamatu lükkas tagasi viis kirjastust. Üks koguni Soomes. Et tore, aga liiga suur, liiga värviline ja liiga paks. Ja Eesti oludes liiga kallis.

“Hoidsin nagu lippu enda kohal lauset, et Oskar Luts kirjastas oma “Kevade” ka oma rahaga,” muigab Piret Mildeberg.

Oma raha sisse panna ei tulnud, kuid honorariks saab kunstnik 15 protsenti, mis teeb 1000-se tiraazhi puhul 15 000 krooni. Terve aasta töö eest.

“See on rohkem sümboolne,” tõdeb ta. “Kui peaksin sellega peret üleval pidama, oleks see raske. Jüri teenib oma maalidega, nii saan endale lubada nokitseda selliseid asju.”

Samas paneb üle 100-kroonine hind mõnegi lapsevanema poes Ervini-raamatu juures rahakotiga aru pidama.

“Mu esimese raamatu, muinasjutu kahest vereliblest, tiraazh nõukogude ajal oli 60 000 ja see maksis 40 kopikat, aga kvaliteet oli kohutav,” meenutab Mildeberg. Trükitehniliselt on “Ervin” kunstniku arvates täiuslik. “See on ime - kõik värvitoonid on täpsed,” kiidab kunstnik selle nimel vaeva näinud Tiina Sildret ja kirjastust Argo, kes riskis “Ervini” välja anda.

Märkab mutukaid

“Tegin suured tähed ja suured selged pildid. Olen seda meelt, et loomake peab lastele olema alati äratuntav,” sõnab Piret Mildeberg, kunstnik, kes on lapsepõlvest peale hullumoodi armastanud loomi. Kõiki rabaelanikke ja eriti sisalikke, kes teda Pääsküla rabas särasilmil piilusid.

Tegi konnadest kunstiinstituudi lõputöö. Joonistas pildid Aino Perviku “Sookolli ja sisaliku” loole.

Ervini sõbrad sisalikud, konnad, mutid sebivad aias ja jõe ääres. Rebane elab põllu peal, rästik talu aia taga. Põdrad astuvad läbi. Koprad võtsid jämeda paju maha.

“Ma elan nende loomade keskel,” sõnab kunstnik, kes “mõnuleb loomi joonistades”, ja räägib konnast, kes käis neil igal õhtul külas. Kui veel koeri polnud. Kurvastab, et tuttav ämblik heitis sääsetõrjevahendist hinge.

Piret Mildebergi maailma kuulub lugematult loomi, putukaid ja mutukaid. Kunstniku südant vaevab, mis saab rabas elavaist loomakestest, kui tegevus polügoonil lööb nende elu juurteni sassi.

Pilk ideekappi

Kapis ootab järge nii ideid kui ka valminud raamatuid. Telesaate “Fredi ja Batonaatori seiklused” põhjal on valminud värvimisraamat. Detailirikas, nagu tahtis pisike Piret endale lapsepõlves.

Maketini on valmis kaks raamatut - sea-raamat joonistamise ja maalimise eritehnikatest ja pisike ämbliku-raamat. “Ootan, kuni lõpevad suvised külalistevoorid ja valmib minu tuba, siis teen need ära,” lubab Piret Mildeberg ja heidab pilgu katusel plagiseva kile poole.

Hingel ja unistustes kipitab teatmeteose-laadne suur soo-raamat. “Suurvorme” teostab kunstnik kohalikule näiteringile dekoratsioone tehes. Teeb mosaiike kodumaja tornimüüri külge.

“Ideid on. Oleks vaja kapitali - sponsoreid või pärandust,” arutleb Piret Mildeberg. Sama kavalal ilmel kui tema tegelased. Sõnab, et Ervini-raamatule järge ei tule. Ja ootab, et hulkuja hingega ja kaklemisest kandilise silmaga Ervin koju naaseks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles