Kultuur: Taimeteadjaga silmitsi

“Täpselt kümme aastat tagasi ilmus mul raamat “Teadjanaine”, mis päästis mu näljast,” alustas Aili Paju jutuajamist Lääne-Virumaa keskraamatukogus rahvast tuubil saali ees loost, kuidas sai kaante vahele üks tema 22 raamatust, lugu nõidadest-ravitsejatest.

“See on eesti rahva naisnõia koondportree,” lausus nii Kaika Laine kui ka kuulsa Äksi nõia Hermine Jürgensoniga kokku puutunud meditsiinidoktor. Lisas, et nõia ilusad selged silmad on Jürgensonilt, juhtumid aga nii teistelt kui ka fabritseeritud.

Äksi nõia päevikuid sai Aili Paju paarkümmend aastat tagasi kolmeks päevaks lugeda ja laskis kirjandusmuuseumi jaoks mikrofilmida. Mikrofilmid läksid kaduma. Kirjutamisel sai loota vaid mälule.

Tollast ühe suve sulejooksu teadjanaistest, mis aitas Pajul majanduslikult kohaneda “seeniorstipendiaadi” ehk pensionäri seisusega, soovib üks kirjastus uuesti välja anda. “Kirjutan sellele lisapeatüki,” lubab Paju.

Hinges ei leidu DNH-d

Aili Paju toimetab suvekodu ümber metsas ja soos kui Kunksmoor, kel igas hädas taimetarkus käepärast. Kirja on ta need pannud raamatutesse “Aed ja mets kui apteek” ning paljudesse teostesse loodusravist. Ta on üks viiekeelse ravimtaimede oskussõnastiku koostajaid.

“Soo rikkus on meeletu,” rõhutab Paju. Räägib, et hindud vaimustusid meie nõgesest ja oleks valmis seda endale viima.

“Pärast ostame meie nõgesest valmistatud preparaati mitmesaja krooni eest...” tähendab Paju ja unistab laborist, kus saaks keskenduda kodumaiste ravimtaimede uurimisele ja ravimiloomisele. Kui keegi oleks valmis sellesse investeerima, oleks ta teadlasena kohe tööks valmis.

Tänavu suvel kirjutas Aili Paju “Mõtiskluse psühhosomaatikast”. “Kõigel elusal - taimedel, loomadel, inimestel - rakkudes leiduvast DNH-st moodustavad geenid kolm protsenti, 97 protsenti on avastamata - inimese elususe osa. Mul on tunne, et DNH jääb rakkudesse, kui inimene sureb, hinges DNH-d pole. See on, mida ei tunnista ametlik teadus üheski vallas. Seal on tundeelu ja hing,” mõtiskleb meditsiinidoktor ja ravimtaimetark, kelle heakskiitu ja tunnustust käivad oma loodusravimitele püüdlemas ravimifirmad.

Kibuvitsaõied raamatuks

Aili Paju selgitab küsijatele, et vähi vastu saab ravimtaimede ja elustiili muutmisega, kuid kolle tuleb likvideerida operatsiooni teel. Et rõõmsameelsed inimesed haigestuvad harvem tänu noradrenaliinile. Et depressiivsuse all peidavad end hirm ja viha. Et eestlastel on loodustunnetus kaasa sündinud.

Ka ravimtaimed võivad olla mürgised ja koguni eluohtlikud, sestap tasub neid osta apteegist, mitte turult. Pea iga haigus saab ravimtaimesoovituse. Mõne vastu taimed ei aita, tõdeb oma ala teadjanaine.

Rahvuslill on eestlastel Aili Paju arvates õigesti valitud. “Rukkilill on suurepärane neerude puhastaja. Ida meditsiini järgi on neerud meie energiakeskus,” kinnitab Paju.

“Humoorika, kontaktse ja nii oma” rahvuslinnu suitsupääsukese kohta on tohtril käepärast lugu, kuidas pääsupere lõi tema kirsipõõsast välja linnud-marjaröövlid.

Sõber kotkas, kellest kõneleb raamat “Kotkas, mu päevade suvi” kähistas mullu suvel eakana Aili Pajule hüvastijätuks. Sel suvel teda enam ei tulnud.

“Betti Alveri osa minu elus on väga suur olnud. Ka selles, et kirjutama hakkasin,” jõuab Aili Paju ringiga tagasi kirjanduse juurde. “Temaga suheldes tahtsin olla teda väärt.”

Kui Betti Alver küsis, kas Aili Pajul pole midagi sahtlisse kirjutatud, oli seal vaid spordimeditsiini-alaseid artikleid.

“Ta küsis, kas ma ei taha proovida. Kirjutasin “Merkuuri tütre”,” jutustab Paju lühiromaani loo.

“Betti Alver on mu vaimne ema,” sõnab ta tasase rõhuga.

Aili Paju loomingus on kõige vastakamaid arvamusi tekitanud 1992. aastal ilmunud “Betti, kibuvits õitseb”, teos Betti Alverist. “Sain selle eest suure sauna - et oleksin pidanud ootama, millal korüfeed kirjutavad,” sõnab Paju. Ja nendib, et teaduslik käsitlus Karl Muru sulest ilmus alles aastate pärast.

““Betti, kibuvits õitseb” oli omamoodi hingepiinast - et me viimastel aastatel ei suhelnud,” selgitab kirjanik.

“Matus toimus vastu jaanipäeva. Mälestasin Bettit: panin küünla põlema, hakkasin oma päevikuid sirvima. Lugesin hommikuni... Bettiga oli räägitud, et sõidame maale, kui kibuvits õitseb. Sügisel läksime sinna tema sõbrannaga. Kibuvitsal oli ühe oksa küljes õis ja vili,” räägib Paju.

Raamat valmis mõne kuuga. Ilmutamiskõhklused kaotas unenägu, kus punases sametkleidis Betti Alver ütles: “Aili, ära tee nalja, lase raamat välja.”

Alverilt nii algelisi riime kuuldes puhkes Aili Paju naerma. Ärkas. Laskis raamatu välja. Ja lisas aastate jooksul riiulijao teoseid.