Juhtkiri: Palveränduri teekond

Protestantliku kultuuritaustaga eestlaste jaoks jäävad suhteliselt võõraks nii katoliiklus kui ka palverännakud.

Vana kurdi vanasõna teab, et jumalaid on üks, aga teid tema juurde tuhandeid. Katoliiklik jumalateenimine on vaid luterlikel teenistustel käinutele kindlasti omaette vaatamisväärsus.

Rännakul on aga erinevas aja-taustsüsteemis erinev tähendus. Praeguses ilmas, kus tormame, tegutseme, närveerime ja muretseme kordi rohkem kui muiste, on rännak ehk midagi üsna ürgset - sa võtad aja ja käid jalgsi (kui paljud meist üldse ilma autota suudavad elada), võtad aega enda jaoks, mõtled, tunnetad, koged. Eraldad ennast. Koged midagi uut. Märkad midagi muud.

Teel olemine kui selline on tore. Sul on mingi algus- ja lõpp-punkt.

Palverännaku puhul on olemas kindel sihtpunkt, eesmärk. Ehk see eristabki rännakut jalutuskäigust.

Aga tegelikult viivad kõik palverännakud ühte kohta – iseendasse. Ja läbi nende saame puhtamaks, paremaks ja ausamaks.

Lõppeks polegi ju tähtis, kas religioonil on meie palverännu juures oma osa või mitte.

Palverännule võib minna lapsepõlvekoju, paika, kus kohtusid esimese armastusega, vanavanemate hauale.

Peaasi, et kindel siht silme ees oleks. Lõpuks jõuad kohale ja jõuad iseendani.

Siit selgub, et peamine, mida palverännuks vaja läheb, on mälu. Tulevik algab minevikust, mida paraku muuta pole võimalik.

Küll saame aga muuta seda, mis meid ees ootab. Ja oma palveränduri teekond tuleb siin elus läbi käia igaühel.

Virumaa Teataja soovib selleks kõigile julget pealehakkamist ja meelekindlust, sest ette võetud teel võivad seista nii mõnedki karid, millest on aga alati võimalik jagu saada. Soovime ka vankumatut usku.

Uskuge ennekõike iseendasse ja tulevik saab helgem.