Mõni kuu tagasi jõudis kaupluste raamatulettidele Virkko Lepassalu põnev üllitis “Süümepiinadeta”. See on lugu kahe põlvkonna KGB agentidest. Lugu isast ja pojast. Lugu meestest, kelle agendinimed olid Obnovljonnõi ja Nikolajev.
Atentaat agent Nikolajevile
2. november 2005, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegemist on aimeteosega. Tõsi. Mulle tundub siiski, et raamatus on vürtsiks ka kübeke ulmet.
Agendist presidendiks
Kohtusin agent Nikolajeviga enam kui kakskümmend aastat tagasi tollase populaarse ajakirja “Noorus” kirjandusklubi üritusel. Tookord ei rääkinud ta meile luuretööst, vaid hoopis kirjandusest.
Loeng oli igatahes nii huvitav, et mina pean seda inimest tänaseni lummavaks vestlejaks ja väga heaks kirjameheks.
Ida ja Lääne kohtumispaik Eesti on aegade jooksul ilmselt alati kubisenud kõiksugustest nuhkidest ja luurajatest. Ja selles ei ole küll midagi üllatavat. Aga ometi on Virkko Lepassalu raamat märkimisväärne.
KGB agendi Obnovljonnõi pojast agent Nikolajevist sai ju 1992. aastal meie eduka väikeriigi president. Kohalik, parempoolitsev võimuladvik teadis juba sel ajal, et agent Nikolajevil on kauane KGB minevik. Aga sellele eelistati läbi sõrmede vaadata.
Võimumeeste käitumine oli igati loogiline, sest otsustajate seltskond koosnes ju agent Nikolajevi endistest partei- ja saatusekaaslastest.
Ja presidendiks valiti agent Nikolajev, sest tema intelligentsus, erudeeritus ja ilmselt ka inimlik kavalus tulid kasuks nii Moskva kui ka lääneriikidega suhtlemisel ning kahe suure maailmapoliitika jõujoone vahel laveerimisel.
Nagu aeg näitas, oli see igati õnnestunud valik. Agent Nikolajev jääb meie eduka väikeriigi ajalukku kui armastatud ja karismaatiline president.
Enam ei sobi
Aasta pärast seisavad selles edukas väikeriigis ees järgmised riigijuhi valimised.
Ja ikka nooruslik ning toimekas vanahärra, agendinimega Nikolajev, võiks veel kord presidenditoolile kandideerida.
Aga nüüd äkki teenekas riigimees enam presidendiks nagu ei sobi. Virkko Lepassalu üllitisega “Süümepiinadeta” antakse seda ju otseselt mõista. KGB minevik ei olevat edukas väikeriigis lihtsalt in.
Seega on kõnealune raamat vaimne atentaat agent Nikolajevi vastu.
Taas kord saab tõeks käibeütlus, et ajad muutuvad ja meie koos nendega.
Eestlased ei ole ühekülgne rahvas, kes koogutab päevast päeva üksnes ida poole ja sõltub ainult Venemaast. Meie eduka väikeriigi uus juht olgu ikka tõeliselt uutmismeelne.
Eesti rahva tulevane innovatiivne ja võimekas president võiks kellegi arvates jõu ja nõuga abistada mõnda sootuks teist suurriiki ja selle jõustruktuure ja salateenistusi.
Raivo Raigna, vaatleja