Sünnilinna juhist koduvalla vanemaks saanud Kuno Rooba on suusatava perekonna pea, kel hobiks ka orienteerumine ning oskus endale otsast lõpuni maja ehitada.
Kuldsete kätega treener-vallavanem
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selleks nädalaks õnnestus Tapa vallavanemal Kuno Roobal võtta puhkust. Puhkuse veedab ta koos abikaasa Railiga. Torinos. Et olla tunnistajaks sellele, mida Eesti sportlased olümpial korda saadavad ja teha oma tähelepanekuid suurvõistluse nüansside kohta.
Suusalembene vallavanem näeb, et olud on Eesti jaoks soodsad, paljud sportlased on oma elu parimas vormis.
“Kas tabab täielik ebaõnn või tõeline medalisadu. Ise arvan viimast,” kaalutleb ta.
Frode Rooba
Perekond Rooba vaba aeg on enamasti seotud looduse ja spordiga.
Suvisel ajal on traditsiooniks saanud käia suguseltsiga kanuumatkal ja osaleda perega orienteerumisvõistlustel, ka talve nauditakse sportides. Isa ütlust mööda seisavad lapsed Kaisa (6) ja Ragnar (4) mõlemad suuskadel. Ja kui neil isu täis saab, on lubatud suusad alt ära võtta.
“Kindlasti ei taha me naisega laste kaudu oma täitumata unistusi välja elada ega neid millekski sundida,” räägib Kuno Rooba.
Koos abikaasa Railiga on kehakultuuriharidusega vallavanem juba kaheksa aastat treeninud Tapal suusarühma, kus üle paarikümne lapse-noore. Roobad kuuluvad ka MTÜsse Männikumäe, mis hoiab korras Tapa suusaradu. Neli trenni nädala sees on naise õlul, nädalavahetuse võistlustel käib enamasti mees.
“Tapal ei olnud varem järjepidevat suusatraditsiooni, alustasime peaaegu nullist. Esimeses trennis oli kohal kaks last, kellest üks on meiega jäänud siiani. Et me mõlemad oleme lõpetanud kehakultuuri suusatamise erialal, siis oli see meile lihtsalt hingelähedane. Ja südamest loodame, et hingelähedaseks jääb suusatamine ka nendele noortele kogu edaspidiseks eluks. Vähemalt praegu noorte silmad säravad,” räägib Raili Rooba.
“Eelmisel aastal ei olnud jõuludest kuni märtsini ühtki vaba nädalavahetust,” nendib Kuno Rooba.
Nüüd kaaluvad Roobad tõsiselt, millist kohustust maha panna, et jääks rohkem aega ka oma laste kasvatamiseks.
“Meie lastel on superhead vanavanemad,” kiidab Raili Rooba Tapal elavaid ämma-äia, “aga nädalavahetusel püüame teha ikka nii, et vähemalt üks meist oleks lastega.”
Muide, suusatamine on Roobade suguseltsis veres: Kuno Rooba vanemad on pühapäevasuusatajad, isa paneb peaaegu igal talvepäeval suusad alla ja käib loodust nautimas.
Ja suusatamise tähtsus paistab välja isegi vallavanema pere kassi nimest – Frode. Kiisu ülesandeks ei ole küll suusatada, vaid olla lemmikloomaks ja stressimaandajaks.
Tapalt Tartusse
Orienteerumishuvi tekitas 10-aastases Kuno Roobas tolleaegne naabrimees, kes teda ja veel paari last õpetada võttis. “Inimestena otsime kogu aeg edu-elamust. Kui korra kogeme, on see nagu narkootikum,” kirjeldab Rakvere orienteerumisklubisse kuuluv Kuno Rooba selle ala lummust. Absoluutseid õnnestumisi arvab ta endal olevat aga paar-kolm.
“Kui oled rahvasportlane, siis võib naudingut pakkuda see, kui saad naabrile ära teha. Tippsport tähendab aga seda, et realiseerid kogu oma füüsilist ja vaimset potentsiaali,” ütleb ta.
Tapa gümnaasiumi päevil tuli ette, et tiheda võistlusgraafiku tõttu ei jõudnudki Kuno Rooba tihti kooli. “Õpetajatel minust vist midagi head meenutada ei ole, aga olen tänulik, et nad mulle ikka veerandihinded välja panid,” räägib Rooba.
Tapalt viis tee Tartusse. “Tartu on see linn, kus süda hakkab teistmoodi põksuma,” tunnistab Kuno Rooba. “Ülikool on jätnud oma jälje – olime viimaseid kursuseid, kes sai tõesti vaid õpingutele pühenduda ega pidanud olude sunnil kooli kõrvalt tööl käima,” räägib Andrus Veermäe ja Anu Sääritsa kursusekaaslane Kuno Rooba.
Paljudel Tartu paikadel on Roobade jaoks ka oma isiklik tähendus. Keilast pärit Raili ja Tapalt tulnud Kuno tutvusid just ülikooliajal. Elati samas ühikas.
“Küllap ta võlus mind oma stoilise rahuga,” ütleb Raili Rooba pärast lühikest mõttehetke ja hüüatab naerdes: “Muide, ta tegi kartuli-tanguputru. Algul olid pekitükid küll suured, aga siis läksid järjest väiksemaks. Ja see toit on tema hitiks tänini, väga hea.”
Huumor ja rahu
Esimest korda nägi Raili Rooba Tapat siis, kui sõitis rongiga Tartusse sisseastumiseksamitele.
“Vaatasin rongiaknast välja ja mõtlesin, et küll on hea, et mul siin isegi mitte sugulasi pole. Aga ära ütle iial “ei iial”, sest praegusel juhul pidin õige pea oma sõnad tagasi võtma. Kui ikka tabab sind suur tunne, siis pole tähtis koht, kuhu oma kodu lood. Inimesed on olulised. Ja toredaid inimesi on Tapal palju,” teab naine, kes tunnistab praeguse kodulinna Tapa armsaks paigaks.
Oma abikaasat iseloomustab ta aga kui kuldsete kätega meest, “kes võtab asjast kinni ja teeb ära”. “Pere suhtes on Kuno hooliv. Tal on väga hea huumorimeel – vähemalt minu meelest - ja ta on marurahulik. Kui ka lapsed peaksid omavahel kaklema, siis lahendab ta tüli rahulikult, häält tõstmata,” selgitab Raili Rooba.
Kevadel, kui lumi sulanud ja aeg aiatöödeks, rajatakse Roobade aeda ebatraditsioonilised peenrad: peremehe tehtud kolme puidust ringi sisse külvatakse sibulat ja tilli ning muud rohelist kraami.
Pikkade kartulivagudega ennast ei vaevata. Puhkuse ajal rakendab Kuno Rooba tavaliselt isalt õpitud ehitusoskusi oma maja juures.
Pere on nr 1
On valikuid, mida vallavanemal tuleb teha valimistsükli järgi. “Ma arvan, et pärast praeguse vallavanema ametiaja lõppu oleks mul mõistlik lõpetada, sest inimene hakkab ennast kordama ja uued väljakutsed oleksid noorele inimesele paslikud,” leiab Kuno Rooba.
Omavalitsusjuhina puutub ta kokku paljude valdkondadega ja tuleb seetõttu toime ka mitme alaga. “Kindlasti lähtun oma ametialastes tulevikuvalikutes sellest, kui palju annab miski mulle võimalust olla koos oma lähedastega,” täpsustab Kuno Rooba.